×
Arvamus

Emakeelenädala lõpetuseks

18. märts 2017,
Andrus Kivirähk Foto: Hendrik Osula

Noored ei loe enam, õhatakse sageli. Minu kogemus kinnitab, et vähemalt algklassides loetakse küll.

Käin tihti koolides lastega kohtumas ja saalis istuvatel põnnidel on enamasti süles kuhi raamatuid, millesse hiljem autogrammi küsitakse. Aga just lapsepõlves loetud raamatutel ongi inimese elus määrav tähtsus – kes on ikkagi kasvanud heade lasteraamatute keskel, sellest hiljem lontrust ei saa.

Hiljem, pärast algklasse jagunevad lapsed laias laastus kaheks: need, kellel on olemas kultuurihuvi, ja teised, kellel seda pole. Need teised ei loe muidugi midagi, aga nii on see alati olnud. Tänapäeva iseloomustab aga see, et kultuurihuviline noor ei pühendu nii jäägitult kirjandusele nagu varasemal ajal, vaid saab oma elamused kätte eri allikatest.

Täiesti mõistetav, oleksid minul omal ajal olnud samasugused võimalused, küllap oleksin minagi mõnegi raamatu lugemata jätnud ja midagi muud ette võtnud. Sest eks omal ajal loeti muu hulgas ka sobiva alternatiivi puudumise tõttu, nii nagu päris vanal ajal istuti õhtuti hämaras rehetares ja lauldi jorinal regilaule. Pärast seda, kui tekkis võimalus oma ajaga midagi lõbusamat ette võtta, ei tundunud säärane meelelahutus enam kuigi põnev.

Milliseid tekste eesti kirjandusest on hädavajalik lugeda? Sain kokku vaid viis-kuus nime.

Nii on ka tänapäeval. Võimalusi on meeletult juurde tulnud ja pole ime, et noored ei viitsi enam läbi lugeda kõiki neid pakse romaane, millega veidi vanem põlvkond oma aega surnuks lõi. Tõsi, ma olen seda meelt, et on raamatuid, mida inimene igal juhul peaks lugema, sest need moodustavad tähtsa tellise kultuuri alusmüüris – umbes nii, nagu korrutustabelit lihtsalt tuleb tunda, isegi siis, kui sa ei unista matemaatiku karjäärist.

Ühel järjekordsel kohtumisel gümnaasiumiõpilastega esitaski üks tüdruk mulle küsimuse: milliseid tekste eesti kirjandusest on hädavajalik lugeda? Jutt käis ainult proosast. Üritades olla võimalikult aus, sain kokku viis-kuus nime. Välja jäi autoreid ja teoseid, mis mulle endale hirmsasti meeldivad, kuid mille tundmine pole ilmselgelt hädavajalik. Ja kõik!

Maailmakirjandusega muidugi nii lihtsalt ei lähe, seal on olulist mitu korda rohkem, aga ka mitte lõputult.

Loomulikult, lugemine on mõnus ajaviide ja keegi ei keela seda palju põhjalikumalt ette võtta, aga pole ka põhjust pragada noore inimesega, kes leiab endale muud kultuurset meelelahutust.

Kuuldes näiteks kurtmist selle üle, et inimesed ei tunne huvi omamaise proosa vastu, ehkki žüriid on seda auhinnanud ja kriitikud kiitnud, võib asja lähemalt uurides selguda, et need raamatud ongi tegelikult üsna igavad. Milleks siis nende peale aega raisata? Kui inimene läheb selle asemel hoopis teatrisse või kontserdile või vaatab oma arvutist head seriaali, siis on ta palju rohkem tulu saanud. Ja tegelikult on isegi mõnus lõunane uni kasulikum kui keskpärane kirjandus.

Pole kindlamat tunnistust selle kohta, et inimene on vanaks jäänud, kui see, et ta hakkab rääkima hukka läinud noorusest. Tegelikult on noored vastupidi hoopis väga nutikad ja tulevad valikute tegemisega edukalt toime.