×
Arvamus

Karl Marx ja kommunistide kurjus

09. september 2017, Ivan Orav
Foto on illustartiivne Foto: Ilmar Saabas

Kahtlemata olen just mina kõige õigem inimene kommunistide kurjusest kõnelema. Mina neid raisku juba tunnen!

Lihtsameelsed noored on viimasel ajal arvanud, et Karl Marxi raamatutes pole midagi kuritegelikku. Et see on filosoofia. Tule taevas appi! See on sügav eksitus! Ega siis kommunistide teoseid ei saa lugeda nii nagu tavalisi raamatuid! Kommunistide teosed on kirjutatud salakirjas, neid tuleb osata lugeda! Kui sa võtad sellesama Marxi „Kapitali” ja püüad seda lugeda niisama rida-realt, siis ei saa sa mõhkugi aru. Aga tee nii: kõigepealt otsi esimeselt leheküljelt üles k-täht, seejärel otsi üles e-täht, siis vaata, kus on r – ja sa näed, et see pole üldse kaugel! Siis tuleb üles leida i-täht. Ja kui sa sedaviisi jätkad, on sul õige pea koos lause: „Kerige kõik kuradile!” Jah, täpselt nii! Vaat see on sõnum, mida Marxi „Kapitali” esimene lehekülg meile tegelikult näkku karjub! Kas see on siis mingi filosoofia? Kusjuures see on alles esimene lehekülg, järgmistel läheb asi veel hullemaks ja alates kuuendast leheküljest ilmuvad platsi ka trükimusta mittekannatavad sõnad. Näiteks seitsmendalt leheküljelt on võimalik tervelt 26 korda järjest lugeda sõna „tagumik”. Säh sulle kooki moosiga! Ja sellist „teadust” õpetati tiblade ajal lausa ülikoolis!

Teine nipp Marxi lugemiseks on järgmine: tõmba silmad vidukile ja silmitse avatud raamatut sel kombel umbes 20 minutit. Tekst sulab viimaks justkui kokku ja sa näed, et tähed moodustavad võikaid kujundeid. Tapariistad, mustad pilved, vereloigud, pealuud… Mõnikord lihtsalt mingi ähvardav udukogu. Ausale inimesele ajab hirmu peale, aga eks see oligi Marxi eesmärk. Seevastu tema jüngritele pakkus „õpetaja” tööde uurimine palju lõbu ja sealt saadi hulganisti häid nippe pahanduste tegemiseks.

Alles jäi väike inetu must känkar. Vaat nii palju need Karl Marxi teosed olidki väärt.

Mäletan näiteks Pätsi ajast kommunist Nigol Andreseni. Iseenesest haritud pois, aga sattus Marxi mõju alla. Uuris ja puuris neid hirmsaid raamatuid ning läks seepeale joonelt apteeki ja ostis enesele kümme hambaproteesi. Ja toppis need kõik endale suhu! Seejärel läks keset Raekoja platsi, ajas lõuad laiali ja kus kähises! Nagu ründav rästik! Eks ta tahtis näidata, et temal on nüüd suus mitusada hammast, nii et kui ta kodanlikku korda purema hakkab, jäävad sellest ainult pilpad järele. Politsei viis ülekäte läinud kommunisti ööseks soolaputkasse, kõik valehambad konfiskeeriti ja jagati Vabadus- sõjas võidelnutele, kes kasutasid neid rahumeelsetel eesmärkidel, näiteks rukkileiva söömiseks.

1950. aastate algul, kui ma metsas redutasin, üritasime koos teiste vabadusvõitlejatega Marxi teoseid kuumas vees keeta, et vaadata, kas neist saab mürgi välja või mitte. Vesi potis hakkas kobrutama, koledat halli vahtu tõusis pinnale, hais oli väljakannatamatu. Kaksteist tundi keetsime, lõpuks jäi alles väike inetu must känkar, mis ei kõlvanud mitte millekski. Vaat nii palju need Marxi teosed olidki väärt. Harilikke männiriisikaid kupatasid natuke aega ja nii maitsev roog sai! Aga „kuulsast” Marxist? Mitte midagi.