×
Arvamus

Minu valimissoovitus

07. oktoober 2017,
Andrus Kivirähk Foto: Hendrik Osula

Mina valisin juba ära. Kohe esimesel võimalusel. Mis siin ikka pikalt jokutada, ega paremaks midagi ei lähe.

Tuleb meelde episood „Švejki” raamatust, kus väeosale keedeti juudi käest ostetud eakat lehma. Öö läbi keedeti, aga pehmeks ei läinud õnnetu looma liha siiski. Nii on ka valimisnimekirjadega. Ega sinna ka viimase nädalaga enam uusi ja huvitavaid kandidaate ei lisandu ning need, kes seal juba on, targemaks ei muutu.

Raske oli küll, umbes nagu väikelinnast korralikke kingi osta. Suurem osa nimekirju jäi oleviku ja mineviku pattude tõttu kohe kõrvale, automaatselt läksid üle parda ka kõik ministrid ja riigikogu liikmed… Kuid midagi polnud teha, valima ju pidi. Sel aastal oli see küll rohkem kodanikukohustuse täitmise kui kodanikuõiguse nautimise moodi.

Aga lõppude lõpuks selgub ka näiteks Eesti jalgpallimeistrivõistlustel igal aastal tšempion. Ja mingisugused jalavarjud saab osta igast väikelinnast, kui mitte muud, siis kummikud ikka.

Nii et nüüd võin end lõpusirgel olevast valimiskampaaniast südamerahuga välja lülitada – las sebivad, minu hääl on juba läinud. Muidugi, kui tänaval pastakaid jagatakse, siis võtan ikka vastu. Näiteks Keskerakonna pastakaid on mul juba mitu tükki, vahepeal jagati neid koos Mihhail Korbi pildiga Solarise keskuse juures päevast päeva. Ja mina muidugi võtsin alati vastu. Korbi pildi viskasin kohe prügikasti, aga pastakad on alles.

Eks selles võib näha sümbolitki. Pastakas on päris asi. Vahet pole, mis logo see kannab, igal juhul saab sellega kirjutada ka pärast valimisi. Kõikvõimalikud lendlehed, plakatid ja eriti sellega kaasnev verbaalne tsirkus aga sünnib üksnes selleks, et järgmisel hetkel jälgi jätmata hajuda. Miks peaks inimene jälgima valimisstuudioid ja lugema loosungeid ning raiskama selleks oma kallist aega, kui samal ajal võiks ta teha midagi palju kasulikumat? Näiteks on hiljaaegu ilmunud kaks tüsedat monograafiat olulistest eesti kultuuritegelastest: Eero Epner kirjutas raamatu Konrad Mäest ja Malle Salupere Lydia Koidulast. Minu valimissoovitus oleks kindlalt järgmine: andke kiiresti oma hääl ja unustage seejärel kohalikud valimised, ärge vaadake järgmisel nädalal ühtegi valimisdebatti ega lugege ühtegi propagandaartiklit, vaid keskenduge hoopis mineviku suurkujudele. Lugege olulistest inimestest! Eriti Koidula raamat on tähelepanuväärne selle poolest, et näitab, kui vähe me tegelikult teame neist, kellest ise arvame kõike teadvat. Ja kui pesta maha aegade jooksul kogunenud tolm ja ämblikuvõrgud, siis selgub, et see, mida me varem pidasime halliks ja igavaks, on tegelikult värviline ja põnev.

Ning vastupidi – kõik see, mis praegu meie silme ees plingib ja internetilehekülgedel iseenesest avaneb, pole tegelikult keskendumist väärt. „Pommuudis” selle kohta, et Savisaar on leidnud endale uue naise, või Hannes Võrno lõputud kannatused küll aafriklaste vedela käe, küll president Kaljulaidi sobimatu riietusstiili tõttu on nagu prügi, mille tuul silma kannab. Parimal juhul naljakas, aga tegelikult tüütu. 1