×
Arvamus

Põhjas

17. juuni 2017,
Andrus Kivirähk Foto: Hendrik Osula

Maksim Gorki näidendis „Põhjas” elab räpases, hulkuritele ja joodikutele mõeldud öömajas ka Parun. Pealtnäha samasugune allakäinud tüüp nagu teisedki, kuid vahel kukub meenutama möödunud hiilgust. Toapoisid, mõis… Teised tegelased ei viitsi Paruni jutte kuulata. Isegi kui ta juhuslikult tõtt peaks rääkima, on see kõik ju möödas.

Huvitav, millise mulje jätab tänapäeva noortele Edgar Savisaar? Neile, kes pole piisavalt vanad, et mäletada laulvat revolutsiooni ja Rahvarinnet? Nende jaoks on ta ilmselt lihtsalt üks haige ja hädine vanamees, kelle minevik tundub koosnevat üksnes kelmustest, mida kohus nüüd uurida püüab, olgugi et vanake iga natukese aja tagant suigatab. Neil on raske uskuda, et see taat oli omal ajal võimeline enamakski kui selleks, et nõuda endale kohtuprotsessi ajal regulaarseid magamispause.

See on piinlik ja hale. Lisaks naeruväärne ja õpetlik.

Muidugi, me kõik vananeme. Haiguste eest pole keegi kaitstud. Ometi, kui võrrelda Savisaare saatust tema ajastukaaslaste omaga, on pilt masendav. Arnold Rüütel või Indrek Toome, Siim Kallas või Andres Tarand, Marju Lauristin või Mart Laar on endiselt lugupeetud inimesed. Nende arvamus maksab. Laari näitel võib kinnitada, et ei loe ka raske haigus, kui inimene ise on saatusest suurem. Ühes intervjuus rääkis Laar, et oma suurimaks saavutuseks peab ta seda, et suutis peaministriks oleku ajal säilitada oma vanad sõbrad. Need on tal tänini alles. Seevastu Savisaart ümbritsevad nüüd sootuks teistsugused inimesed kui tema hiilgepäevil. Võib öelda, et tema on tõepoolest otsekui Gorki näidendi öömajja sattunud…

Võib ju öelda ka seda, et Savisaar pani kõik oma pilli järgi tantsima.

On väga nukker, et iseenesest väga andekas ja tegus inimene peab lõpetama säärases armetuses. Ka näitlejate kohta öeldakse, et peab oskama lavalt õigel ajal lahkuda.

Tegelikult oleks kõige sündsam, kui sellele haletsusväärsele komöödiale tõmmataks ette eesriie. Paraku ei võimalda seda kohtusüsteem ajakirjandus ja kahjuks ei soovi ka peategelane ise. Kõige nukram ongi see, et ta ise peab end vist ikka staariks. Muidugi, kohtuprotsessi esimeste, nurjunud päevade kohta võib ju öelda ka seda, et Savisaar pani kõik oma pilli järgi tantsima. Tahtis, tukkus. Tahtis, sõitis kiirabiga. Säärased „võidud” on omased kiuslikule vanainimesele, nagu mõni kileda häälega tädi, kes nõuab umbses bussis, et kõik aknad kinni pandaks, kuna temal tuul tõmbab. Ja saabki enamasti oma tahtmise, sest keegi ei viitsi hulluga vaielda. Aga kas säärane võit äratab ka lugupidamist?

Milline jälg jääb Savisaarest ajalukku? Kuidas teda tulevikus mäletatakse? Tal olid mingil hetkel šansid jääda meelde rahvuskangelasena, aga ta mängis need kiiresti maha. Nüüd paistab sedasi, et noorem põlvkond meenutab teda tulevikus nii nagu minu põlvkond Brežnevit.

Lisaks muidugi kohtuasjad – Savisaare valitud venitamistaktikat arvestades võib olla kindel, et protsess kestab aastaid. Seegi seos kinnistub rahva mälusse. Mitte Savisaar kui rahvajuht laulva revolutsiooni päevilt, vaid Savisaar kui igavene kohtualune.

Aga eks iga mees ole oma saatuse sepp ja oma õnne valaja.