×
Arvamus

Tasuta transport ja lapik maa

02. detsember 2017,
Isesõitev buss Foto: Taavi Sepp

Olen aktiivne meediatarbija ja loen hommikuti suure huviga ajalehti.

Viimasel ajal kirjutatakse neis palju tasuta transpordist, mida valitsus püüab Eestis uuel aastal kehtestada. Pole veel juhtunud nägema artiklit, mis selle mõtte heaks kiidaks. Teemaga tegelenud ajakirjanikud, valdkonda tundvad transpordispetsialistid – kõik kinnitavad otsekui ühest suust, et valitsuse plaan on rumal ja segane.

Samahästi võiks riik jagada turul ilma rahata kapsast – ainult nii, et tasuta poleks mitte iga kapsapea, vaid iga viies.

Mul pole põhjust neid mitte uskuda. Kordan: nende artiklite autorid ei ole mitte kibestunud reformierakondlased, kelle arvamusavaldused võib rahumeeli tähelepanuta jätta, vaid normaalsed asjalikud inimesed, kellel pole mingit põhjust Keskerakonda vihata ja nende ideedele puhtalt kiusu pärast vett peale tõmmata. Need inimesed teavad, millest nad räägivad, ja nende argumendid tunduvad arukad. Ühiskond peakski vist sedasi toimima, et kompetentsed inimesed annavad nõu ja vähem kompetentsed – nagu näiteks mina ja vabariigi valitsus – võtavad nõu kuulda ega põtki vastu. Mina näiteks ei põtki, aga valitsus millegipärast küll. Tõesti, vahel jätab mõni minister samasuguse mulje nagu inimene, kes usub lapiku maa teooriat. Teda juba ümber ei veena!

Võiks ju öelda, et pikki aastaid Edgar Savisaarega samas ruumis viibimine on inimestele oma mõju avaldanud, aga see pole nii. Savisaar pole loll, vaid kaval vanamees ja tallinlastele tasuta transpordi tekitamine oli tal nutikalt välja mõeldud. Just nimelt – tasuta oli see ainult tallinlastele, kõigi teiste jaoks läks bussiga sõitmine kallimaks ja ebamugavamaks. Muidugi ei meelitanud see inimesi, kes on harjunud autoga sõitma, ühissõidukeid kasutama, küll aga sundis neid, kes niigi busse täitsid, aga mingil põhjusel seni Tallinna kodanikud polnud, ennast Tallinnasse sisse kirjutama. See tähendas, et nende tulumaks hakkas laekuma Tallinna kassasse. Savisaar ei tegelenud heategevusega, tema plaani taga seisis küüniline arvestus.

Mis mõtet on kogu Eestit haaraval tasuta transpordil, ei oska keegi öelda. Ma ei näe siin Keskerakonnale erilist poliitilist kasu, nii segase projekti ellu rakendamine neile vaevalt populaarsust juurde toob. Kas tõesti puhas südameheadus? Aga tervet Eestit see heldus ju ikkagi ei haaraks, vaid oleks umbes nagu loterii: kas satud bussile, kus tuleb osta pilet, või bussile, kus ei tule. Kellel näkkab, eks see on muidugi rahul, et talle paar eurot taskusse alles jääb, aga samahästi võiks riik jagada turul ilma rahata kapsast – ainult nii, et tasuta poleks mitte iga kapsapea, vaid ütleme iga viies. Oleks ju põnev! Ja kahtlemata mõni inimene ka võidaks paarkümmend senti. Samal ajal üksnes kapsast ära ei ela. Ka tasuta ühistranspordist jääb väheks neile, kellel on päriselt tarvis maal elada ja töötada. Nemad vuravad ikka oma autoga ringi. Vahel varahommikul, kui udu on laskunud põldude vahele, näevad nad läbi esiklaasi, kuidas sellest valgest vatist sööstab välja täiesti tühi kummituslik autobuss.

„See on tasuta ühistransport,” ütlevad inimesed ja judin jookseb neil üle selja.