×
Arvamus

Toompeal oodatakse uut

30. detsember 2017,
Foto: Andres Putting

Jüri Ratas tõmbab hommikul ratsapüksid jalga ja sätib pähe sulega kübara. Veel viimane pilk peeglisse ja tööle! Korraga jääb peaminister mõttesse. Ninasõõrmed paisuvad ja ümmargustesse öökullisilmadesse tekib imelik pilk. Madis võtaks! Aga kui...

Noh, tõsi küll, ega keegi pole just öelnud, et see täna sünnib, aga varem või hiljem see ju sündima peab, see on kindel nagu aamen kirikus. Ja siis oleks mõistlik valmis olla, sest mine sa tea… Tüdrukul pole ju viga, vanamehel on raha kah omajagu… Nii et miks ka mitte…

Ratas vahetab kähku riided, tõmbab selga piduliku sabakuue ja sätib pähe ümmarguse „oktoobrikübara”. Nööpauku veel lilleõis, sõrme suure rohelise kiviga sõrmus. Sooh! Valmis! Las ta nüüd tulla, kui ta tulema peab.

Ratas haarab jalutuskepi ja sammub kiiresti Toompeale.

Ja siis oleks mõistlik valmis olla, sest mine sa tea… Tüdrukul pole ju viga, vanamehel on raha kah omajagu… Nii et miks ka mitte…

Vana maja on kihinat-kahinat täis. Eriti suures ärevuses on muidugi reformierakondlased, nad itsitavad ja nügivad üksteist ja kõigi silmist on näha, et oodatakse midagi suurt ja erilist. Taavi Rõivas on uued sinised siidisokid kubemeni üles sikutanud ja patseerib tähtsalt edasi-tagasi, et igaüks seda suurt ilu näha saaks. Kristen Michal näeb oma jõuluvanalt saadud paksus valges kampsunis välja nagu lambatall, näe, koguni kuldse kellukese on enesele kaela sidunud ja kõlistab nüüd seda aeg-ajalt heledalt. Koguni vana Jürgen Ligi on täna kaine ja tõsine – on enese üles löönud ja habemenoaga oma peakolu juustest paljaks ajanud, nii et see läigib nüüd justkui lihavõttemuna.

Kogu selle sagina keskel seisab üsna kurvalt Hanno Pevkur, väike alpikannipott näpus, ja keegi ei pane teda tähele.

Veelgi suurem muutus on aset leidnud Seederiga, keda on raske äragi tunda – mees on nägu pesnud ja sõrmeküüsi lõiganud.

Ratas laseb pilgul koalitsiooniparteritele rännata. Nojah, arvata võis… Ossinovski on pannud jalga uhiuued nööpidega saapad ja torganud enesele pressraua taskusse, et tuul teda ära ei viiks. Veelgi suurem muutus on aset leidnud Seederiga, keda on raske äragi tunda – mees on nägu pesnud ja sõrmeküüsi lõiganud.

„Säh sulle kala!” mõtleb Ratas mõrult. „Need kah… tahavad plaani pidada, igavesed juudased sellised.”

Pisike vabaerakondlane, kelle nimi Ratasele kunagi meelde ei jää, on enesele uue sitsirätiku kaela sidunud, võtnud kaasa oma suurima varanduse, traadist jalgadega sitika, ja vahib nüüd tardunud pilgul ust, nagu ootaks tonti või jõuluvana. Koguni Mart Helme, kes on elu jooksul lugenud läbi ainult ühe raamatu, saksa rahva juhi pühast võitlusest, ning kannab endas sellest saadik kustumatut viha alamate rasside ja homode vastu, on võtnud vaevaks ennast ehtida. Tavaliselt on tal lakkamatust liha söömisest rasvane üksnes lõug, aga kalli külalise auks on muidu nii tõsine ja tagasihoidlik mees täna ka oma kõrvad rasvaga sisse määrinud.

Ootusärevus toas on nii paks, et seda võiks noaga lõigata.

Siis hakkavad lähedal asuva vene kiriku kellad lööma ja kuulutavad uut aastat.

„Einoh, see oli ju teada, et ega ta sellel aastal ei tule,” mõtleb Ratas. „Ikka järgmisel. Noh, tarvis peale passida…”

Ta nihkub ukse poole ja kõõritab teisi ootajaid. Need kõõritavad omakorda teda.

Kaja Kallase saabumiseni on jäänud mõni tund.