×
LP

Inimesed, keda nähes elevandid naeratavad

07. oktoober 2017,
Irina Polištšuk (vasakul), Erko Kiisel ja Anne Saluneem on loomaaia elevantide karja liikmed –tuttavad inimesed, kellega nad on harjunud. Rauno Volmar

Elevandid näppavad uute talitajate tagant asju ja proovivad minema lipsata. Kogenud töötajate puhul vantide nipid läbi ei lähe.

Lähen elevandimajja, et kohtuda loomaaias 54 aastat töötanud Anne Saluneemega. Tema kutsub kohe enda kõrvale Irina Polištšuki: „Rääkige temaga ka, tema on meil töötanud juba üle 30 aasta!” Ausalt öeldes tundub nende mõlema puhul nimetatud aeg veidi uskumatu – kumbki ei paista nii vana, et see võiks võimalik olla.

Selgub, et kahtlustel on veidi tõepõhja all. Kui arvata, et tavaliselt algab inimeste tööpõlv umbes kahekümneaastaselt, siis võiksid küll mõlemad liiga noored paista. Anne on nimelt 68- ja Irina 47-aastane, loomaaias on mõlemad töötanud juba 14. eluaastast saadik. „Eks ma loomade pärast tulin ja jäin,” tunnistab Anne, kelle vaieldamatud lemmikud on kiskjad.

Anne jõudis loomaaeda juba siis, kui see paiknes alles Kadrioru pargi serval, kuhu loomad said 1939. aastal oma esialgse asupaiga. Loomaaia pinda oli siis, kui 12-aastane Anne naturalistide jaamaga esimest korda sinna jõudis, alla kolme hektari. „Ma ei teadnudki varem, et on olemas loomaaed, aga kui sinna jõudsin, jäingi käima,” sõnab ta. Lapsed pidid rohima lõvipuuri ümbrust. Lõvi oli mõistagi puuris kinni.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel
Tutvu maksevõimalustega >>