×
LP

Kadri Voorand: alla maailma tipu ei ole mõtet asju teha

07. oktoober 2017,
77
"Olen tohutu õnnega koos. Olen kogenud väga-väga suurt armastuse tunnet. Isegi rohkem, kui loota võiks." Foto: Stina Kase Photography

Tippu ja unistusteni pürgides ei tohiks kunagi ohverdada armastust, sest lõpuks on armastus ainus, mis sul tegelikult on.

Eesti muusikaüldsusel on vedanud, et meil on nii eripalgeline artist, kes suudab oma loomingus ühendada džässi, roki ja popi. Aasta parim naisartist ja aasta parima džässalbumi auhinna omanik Kadri Voorand (30) on aga endiselt üllatusi täis. Praegu elab ta suurvormi rütmis. Järgmisel kuul Niguliste kirikus filharmoonia kammerkoori ette kantav eepos „Laineile end kingin” on võtnud pool aastat pea kogu Kadri energia ja aja. Midagi nii suurt pole ta oma elus veel loonud. Eepose tekst ilmub ka raamatuna, mille on illustreerinud kunstnik Urmas Viik. Metsikust pingest hoolimata ei anna Kadri enesele armu. Sel nädalal esineb ta Soomes, seejärel Hiinas, siis aga Londonis mainekal festivalil. Aasta viimasel kuul üllatab ta oma kuulajaid Nordea kontserdimaja laval ühe maailma säravaima naislaulja Adele’i laulude tõlgendamisega. Peab olema tänulik, et kogu selle hullumaja keskel leidis Kadri aega mõtiskleda märksõnade üle, mis vähem või rohkem tema ellu kuuluvad.

Kadri ja laupäevahommikud

Minu laupäeva ja näiteks teisipäeva hommikud ei erine. Tegelikult on kõik minu nädala hommikud pühapäeva hommikud, sest see on ainus kord päevas, kui teen süüa. Õhtuti teen tööd: esinen, kirjutan või korraldan. Hommik on minu jaoks püha aeg, mil teen endale kuninglikult uhke hommikusöögi. Kui on ajapuuduse oht, ärkan varem üles, aga seda aega ei saa minult võtta. Mu hommikusöök koosneb mulksukannuga tehtud tugevast mokakohvist tummise piimavahuga. Sinna juurde praemuna või omlett peekoni või kalaga ja kiivi-banaanismuuti. Või on menüüs hoopis kaerahelbepuder rohke moosiga. Teiste inimeste jaoks on see küll moos kaerahelbepudruga. Moosiks läheb teinekord seesama kiivi-banaanismuuti või ema korjatud mustikatest moos.

Kadri ja mets

Olen üksi uitaja. Tunnen end väga hästi lärmakas seltskonnas ja tõelises segasummasuvilas, aga see kõik on selle arvel, et veedan kogu ülejäänud aja üksi. Võin pikki tunde Lahemaal metsas ja mere ääres ringi uidata. Linnas on mul nn urgas, kus peatun, aga kodu on ikka mu vanavanavanemate maakohas Kasispeal.

"Olen üksi uitaja. Tunnen end väga hästi lärmakas seltskonnas ja tõelises segasummasuvilas, aga see kõik on selle arvel, et veedan kogu ülejäänud aja üksi." STINA KASE PHOTOGRAPHY

Novembris tuleb välja mu esimene suurvorm, 45-minutine muusikaline eepos „Laineile end kingin” filharmoonia kammerkooriga.

See on mu senise elu kõige tähtsam teos, mida olen kirjutanud pool aastat. Teose mõte on: mis on paika pandud, seda muuta ei saa. Selles on väga isiklikud momendid, mida olen kogenud looduses ja mere ääres. Kohati on tunne, et annan iseennast ära…

Olen looduses väga õnnelik, sest saan seal olla selline, nagu olen ja tahan. Sügavas metsas pole kedagi hinnanguid andmas. Vahel meeldib mulle seal lapse kombel jalalt jalale hüpata. Või tantsida, teha keerutusi ja rõõmuhüppeid. Loodust jälgides saad ka kõige metsikumas stressis aru, et suures plaanis on kõik hästi. Saan metsa ja merega päris hästi läbi. Ka oma suurteoses kingin end lõpuks merele, lähen talle naiseks, sest keegi teine pole piisavalt võimas, suur ega tugev.

Kadri ja fännid

Saan vahel kirju, lilli ja austusavaldusi. See on ühe kunstniku jaoks väga tähtis tänu, sest see on kinnitus, et sa ei ole üksi. Hoolin igast oma fännist väga, sest eksitan neid ju tohutult. Ühel päeval laulan klassikat ja teisel rokki, kord džässi ja siis poppi. Fännil on päris raske järge pidada, mis osa minust ta fännab. Võin projektist projekti erineda nagu öö ja päev. Välismaa kriitikud on seda mulle ette heitnud.

Mulle pole ükski fänn kunagi koorem olnud. Pole olnud olukorda, et ma ei jaksa enam autogramme jagada.

Minu päris oma asi paraku varieerubki, olengi selline eklektiline. Seda on aga väga raske välismaale müüa. Pean valima endast sellise osa, mis on kõige tugevam.

"Muusikuna ei müü ma end ilusa ja noore printsessina, sest printsessiks ma jääda ei saa. Tahan pakkuda emotsiooni." STINA KASE PHOTOGRAPHY

Mulle pole ükski fänn kunagi koorem olnud. Pole olnud olukorda, et ma ei jaksa enam autogramme jagada. Minu publik on valdavalt täisealised inimesed, kes ei ole n-ö aia taga ootaja tüüpi, ent iga aial ootaja on endiselt oodatud. Aga mul on olnud ka mõned ekstravagantsed meesfännid, kes on tekitanud minus kõhedust. Kui kontserdimaja väljapääsu ees ootab alati üks ja sama mees, muutub see natuke õudseks. Olen selliseid fänne täielikult ignoreerinud. Ja lõpuks on nad ise aru saanud. Ma ei ole halvasti ütleja inimene, isegi mitte sellises olukorras. Nüüd on kõik jälle hästi. Kõik mu fännid on väärt fännid.

Kadri ja alkohol

Olen suur veiniarmastaja. Eelmisel aastal tõin veini 5000 kilomeetri kauguselt Sitsiilia autoreisilt. Mulle meeldib nautida head veini, aga ma ei ole koolitatud veininautleja. Mulle meeldib neid proovida ja maitse üle vaagida, neid enda jaoks lahti kodeerida. Selles on emotsioon.

Kujutan siis ette, et istun kusagil Prantsusmaa mäekünkal või hoopis Toscanas, sirtsud siristavad ümberringi ja laual on hea juust koos hea veiniga. Ühe külastatud veinimõisa seinal oli silt: sa ei saa osta õnne, aga sa võid osta hea veini ja see on enam-vähem sama asi. Ka teravad joogid võivad tervisele head teha, väikeses koguses loomulikult. Kord olin Budapestis enne kontserti haige ja ungarlasest kitarrist tõi kodust ise aetud puskarit, mida nad nimetavad pálinka’ks. Võtsin kaks pitsi ja laulsin kontserdil nagu Estonia rahvusooperi esisopran. Või noh, peaaegu… Aga see oli siiski erand.

See ei tähenda, et oleksin alkoholi pooldaja. Alkohol on väga petlik. Veini ei ole kunagi mõtet juua enne laulmist, sest alkohol tekitab häälepaeltes turset. Aga puhkuse ajal on vein hea ja kena lõõgastus.

Kadri ja raha

Võin ju olla aasta naisartist, aga selleks et elaksin muusikuna hästi, peaksin tegema ühe väga hästi toimiva popbändi, mis teeb nii kontserte kui ka tantsuõhtuid, ning kütma siis mööda eraüritusi, peale selle kindlasti suve- ja jõulutuur. Elaksin siis praegusest mitu korda paremini. Olen aga valinud teise tee ja teen kontsentreeritult oma asja, mille sisse mahub nii poppi kui ka muud. Võin öelda, et see on olnud õige valik.

Ma ei mõtle eriti palju rahale. Ma ei ole ka kokkuhoidja tüüp. Ei ole jaksu mõelda rahale, kui on nii intensiivne graafik, nagu mul on. Siis on üks väga hea ja maitsev lõuna mu jaoks püha. Enamiku vaba raha kulutangi toidule. Šoppaja olen ainult koogipoes. Kui tahan end premeerida, lähen Komeedi kohvikusse, võtan kõige paremad koogitükid, kohe mitu tükki, ja ahmin need kõik sisse. Kui on rasked ajad, siis võib seda ette tulla mitu korda nädalas.

Kui mul ei ole üldse aega, on väga hästi. Siis ei jõua mõelda sellele, et elan urkas. Ma ei pane tähele, et tahaksin saada laenu, et osta endale korter. Kui aga on mitu vaba päeva järjest (viimati juhtus see juunis), lähen kodust ära. Sest siis paned tähele ja mõtled, et tahaks elada kuskil, kus tapeet ei ripu tahtejõul seinte küljes ja ümbritsev ei ole nii armetu.

Kadri ja mood

Ma ei osta endale midagi, sest ma ei kannata šoppamist mujal kui kohvikus. Väsin poes kohe ära. Sealne muusika häirib ja ma ei leia endale midagi, ükski number ei sobi ja kõik lõiked on pahad, rääkimata ebasobivatest materjalidest. Enamasti käin ringi nagu kaltsakas. Alles siis mõtlen, mida endale selga panen, kui lähen lavale. Mul on väga suur austus Eesti disainerite vastu, aga on vaid üksikud, kelle puhul saan öelda, et nende materjalid on minusugusele nõudlikule ja pikaajalisele tarbijale piisavad. Väga tahaksin lavale osta rohkem Eesti disaini, kuid soovin, et see asi kestaks kauem. Mulle meeldivad Eesti disainehted, näiteks Grami hõbeehted. Kunstnik Kerttu Vellerind on kõrva teinud suured hõbedast aknad, millega olen palju esinenud. Ma ei ole kulinakandja, mulle ei sobi lillekesed ja pärlikesed, hindan jõulist ja maskuliinset, väikese vimkaga ehet.

Kadri ja unistused

Unistused on mul alati olnud. Olen suur unistaja. Mul ei ole õnneks või kahjuks kunagi olnud sellist momenti, et ma ei tea, mida elult tahan. Olen alati teadnud, juba lapsest saati. Teadsin 7. klassis, et minust saab tõenäoliselt psühholoog ja võib-olla annan ameti kõrvalt kontserte. Mingil ajal oli Silvi Vrait mulle suur eeskuju ja kuna ta oli õpetaja, tundus ka mulle, et võiksin minna edasi inglise keelt õppima. Ühel hetkel olin oma peas sisearhitekt. Ma pole kahjuks aeglase kulgeja tüüpi, et vaatame, mida elu toob. Mul on plaan, mida pean tegema, et jõuda oma unistusteni. See välistab kulgemise ja sellest on natuke kahju.

"Tahan panna tossud jalga ja minna koduukselt jooksma. Ma ei mõista üleskutseid minna jala tööle, sest mis tervisest me räägime, kui sinna viivad ainult sõiduteed ja majad." STINA KASE PHOTOGRAPHY

Kui mul oleks võimalik vaadata oma elu lõppu, siis tahaksin seal näha pilti, kus istun maal kiiktoolis, mõistus töötab ja nii palju on meenutada. Nii kirev elu on olnud, et mul lihtsalt ei hakka igav. Ja kui mul on kõik ära meenutatud, siis suren sealsamas kiiktoolis, naeratus näol. Surm oleks nii infot täis, et ma ei pane tema tulekut tähelegi. Aga selleks peab elama hästi ja nii, et haigeks ei jää. Siin on juba vastuolu: tahan elada kohutavalt põnevat elu, tahan kõike ja sellega tapan ju jupphaaval oma tervist. Kuidas jõuda unistusteni ja jääda sealjuures terveks? Kuidas jõuda valdavale osale Euroopa džässi tipplavadele või lihtsalt väga headele lavadele? Kuidas teha koostööd koori ja orkestriga, peale selle osaleda oma loominguga laulupeol, Estonian Voicesiga maailmaturneel käia? Ja siis tahaks veel minna Kõrgõzstani ja Kanadasse mägimatkama. Kui kõik mu unistused kokku panna, töötan end tõenäoliselt lõhki.

Aga alla maailma tipu ei ole mõtet asju teha. Tuleb vähemasti proovida teha nii hästi, et see võiks olla maailma parim. Mitte kunagi ei tohi aga tippu ronides ja unistusteni pürgides ohverdada armastust.

Kadri ja armastus

Mina ei olegi midagi muud kui minu armastus. Ja see, keda armastatakse. Minu poole tulev ja minust välja minev armastus on ainus päris asi. Teeme ju kõike ainult selle nimel, et end armastatuna tunda ja ise armastust jagada. Tahan jõuda maailma parimatele lavadele. Miks? Et olla parem versioon iseendast. Kui olen teinud midagi, mis suudab pakkuda teistele unistamise momenti, on see võrdne tohutu armumistunde või armastuse sees viibimisega. Kui inimestel hakkab saalis natuke hea, nad naeratavad või hakkavad nutma, on see ühel või teisel kujul armastus. Kui olen selle tunde nendeni viinud, saan vastu tohutu armastuselaengu. See on sama nagu saada armastust mehelt, sõbralt või sõbrannalt. Aga kui ühe armastuse nimel viskad teised armastused prügikasti ja liigud ainult publiku armastuse poole, siis võib sinna ära eksida. Teise, lavalise armastuse sisse minek võib saada sõltuvuseks, sest elu, mida igapäevaselt elad, ei pruugi olla nii ilus.

Olen tohutu õnnega koos. Olen kogenud väga-väga suurt armastuse tunnet. Isegi rohkem, kui loota võiks. See ongi elu mõte. Kui see tunne ära võtta, siis mida on mul seal kiiktoolis 89-aastaselt meenutada? Aplausid meenutad ju kähku ära, aga kogu see virvarr armastuse ümber… Armastus on elu väga suur osa.

Kadri ja vanus

Nii nagu kõik teisedki noored, tahaksin ka mina olla surematu, alati ilus ja noor. Mulle meeldib aga mõelda, et ma ei tahaks olla noorem ja lollim. Naislauljana tajun rahvusvaheliste mänedžeride ja agentidega suheldes survet olla see, kes ma ei ole. See on väga karm äri. Võid ju kodus filosofeerida, et oled väga hea tegija ning kortsud ja lisakilod ei loe midagi, aga sa ei müü sellega midagi. Inimestele meeldib vaadata ilusaid inimesi. Ilukultus läheb muusikaärist sügavuti läbi.

On kurb tõdeda, et mehed jäävad, aga naised kaovad sellest ärist, ainult üksikud peavad vastu. Kortsus valget naist ei taha keegi laval näha.

On kurb tõdeda, et mehed jäävad, aga naised kaovad sellest ärist, ainult üksikud peavad vastu. Kortsus valget naist ei taha keegi laval näha. Nii väga tahaksin aidata seda maailma muuta! Nooruse- ja ilukultus on seal nii jõhkralt sees ja ma ise olen selle osa. Elukogenute listi ei klikitagi. Klikitakse ilusat, lihtsat ja säravat. Muusikuna ei müü ma end ilusa ja noore printsessina, sest printsessiks ma jääda ei saa. Tahan pakkuda emotsiooni. Et inimesed saaksid osa minu loost ja neid ei huvitaks, milline ma välja näen.

Kadri ja sport

Jooksen mõned korrad nädalas kolmveerand tundi. Lähen, kui on vaja ideid koguda ja toas need enam ei tule. Jooksen linnatänavatel ja olen äärmiselt tige, kui raiutakse maha puid, mis võtab kesklinnas viimase hapniku, selleks et ehitada veel suurem maja. Tunnen seda süvenevat hapnikupuudust iga päev. Iga puu on arvel. Ei ole nii, et saame palju rohkem raha, kui võtame järjekordse suure kastani maha. Nii palju õhku ja häid ideid läheb selle puuga kaasa! Olen väga nukker selle pärast, mida tehti kultuurikilomeetriga, kui võeti maha seda ümbritsenud võsa. Nüüd jalutad seal tuule käes, majad on ümberringi, autode heitgaasid jäävad nina kõrgusele. Pange parem sildid „Ärge minge, siit saab vingumürgituse!”. Kui vaatan linna kujundamise plaane, tahaksin kellelegi raamatuga vastu pead lüüa – mida te teete, kas te üldse ei mõtle?! Sõidate mugavas autos Piritale jooksma ega mõtle tõesti!

Tahan panna tossud jalga ja minna koduukselt jooksma. Ma ei mõista üleskutseid minna jala tööle, sest mis tervisest me räägime, kui sinna viivad ainult sõiduteed ja majad.

Kadri ja Adele

Mitu nädalat mõtlesin, et ütlen detsembri alguses Nordea kontserdimajas toimuvast Adele’i laulude kontserdi pakkumisest ära. Mul on nii palju teha! Lähen novembris Londonisse ühele suurele džässifestivalile esinema. Samal kuul tuleb mul välja suurvorm. Siis hakkasin kuulama Adele’i laule ja ta hakkas mulle nii hirmsasti meeldima. Varem assotsieerus ka Adele mulle pigem popmaailma selle poolega, mis pigem eksponeerib end, kui on sisuline. Aga kui teda päevade kaupa kuulasin, armusin sellesse muusikasse täielikult.

See on emotsionaalselt puudutav muusika, millel on sisu, sügavus, energia ja emotsioonid, millega olen nõus. Mingis mõttes tundsin Adele’is ära iseennast. Kui saad olla sina ise, nii vastikult aus, ja rääkida oma lugu…Paar viimast lugu, mille kirjutasin, on iseloomult väga sarnased Adele’i loominguga. Tajusin, et olen oma muusikas harmoonilises ja meloodilises plaanis võib-olla hetkeks jõudnud sellesse punkti, kus on Adele’i muusika. Sel kontserdil teen tema laule õige pisut omamoodi, aga kindlasti ei vääna ühtki lugu ära.

Kui mul oleks võimalik vaadata oma elu lõppu, siis tahaksin seal näha pilti, kus istun maal kiiktoolis, mõistus töötab ja nii palju on meenutada.

Kadri ja eeskujud

Teovõime poolest on mulle eeskujuks mu muusikaõpetajast ema. Aga elamisoskuse poolest imetlen oma 58-aastast tädi Merlet. Ta on mulle eeskujuks koos kõigi teiste Vihasoo inimestega, kes oskavad elada nii, et enamik aega on lõbus. Tädi Merle on kõige õnnelikum, rahulikum ja kõige parema huumorisoonega inimene, keda tean. Tahaksin kõik vinguviiulid talle külla saata, sest ta on lihtsalt nii normaalne, temaga on alati nii hea rääkida ja ta aktsepteerib kõiki inimesi sellisena, nagu nad on. Kõige selle keskel on Merle tavaline lasteaiakasvataja, kel pole olnud sugugi lihtne saatus. Tahan olla nagu tädi Merle, kes suudab võtta naljaga olukordi, mida paljud võtavad äärmise tõsidusega. See on oskus, mis võib päästa elu. Ka mu vanaema ja vanaisa olid lõbusad inimesed, iga suvi olid neil iga päev külalised. Raha üldse ei olnud, aga kõik oli kogu aeg hästi, sireli all käis katkematu pillimäng. Kui ma vaid suudaksin niimoodi elada! Aga ma ei oska veel. Äkki kunagi õpin?

STINA KASE PHOTOGRAPHY