×
LP

Kuradi Saare muusikud: Facebook arvas, et meie bändi nimi on roppus

03. november 2018,
9
„Kui alustasime, siis mõtlesime, et f*ck you, ei tee me mingit eestikeelset muusikat. Nüüd tuli see aga nii loomulikult. Kui keegi midagi küsib, ütleme, et EV100,” naerab Jon (paremalt teine). Foto: Ilmar Saabas

Muusikud, keda eestlased teavad kooslusest Elephants from Neptune, püüdsid seost uue ettevõtmisega algul vaka all hoida.

„Elephants from Neptune’i poisid teevad uut bändi.” Seda lauset Robert Linna (35), Jon Mikiver (29), Rain Joona (32) ja Markko Reinberg (27) eestikeelset projekti tegema hakates pigem kuulda ei tahtnud. Nii avaldaski uus bänd algul vaid oma muusikat, ilma et keegi peale osaliste oleks teadnud, kes on nimed ja näod selle taga.

Läinud reedel alguse saanud plaaditutvustustuuri puhul jõudsid nad nädala alguses ruumi, mis on tuttav paljudele Eesti bändidele. Eks ikka „Ringvaate” stuudiosse. Saate salvestusega samal päeval kohtume telemaja kohvikus. Trepil tuleb vastu telemaja legendaarne töötaja Mai Mikiver, kes hiljuti tähistas viiekümnenda tööaasta juubelit. Vennapoeg Jon Mikiveri nähes läheb Mai nägu veel suuremale naerule ja ta õngitseb kohe sugulasele kotist ühe kommi. Teised peavad ise hakkama saama.

Kui anonüümseks Kuradi Saar alguses ikkagi jääda suutis? Elephantsi muusikat kuulanud inimestele ei jäänud sugugi märkamata, et uue bändi eestikeelsetel lugudel on tuttav helikeel. Rääkimata Robert Linna vokaalist.

Miks te Kuradi Saare projekti nii salapäraselt alustasite?

Jon: Taust on veidi selles, et meie bändis on inimesi, kelle vanemad või eelkäijad on tuntud inimesed. Me ei taha enda karjääri alustada nende tuntuse najal ega selle peal liugu lasta. Nii oli veidi ka Kuradi Saarega. Nüüd teadsime, et mingil ajal läheb asi selleni, et Elephantsi poisid teevad eestikeelset muusikat.

Kuidagi tuli päevakavva, et savi, teeme kasvõi ühe eestikeelse loo. Juubeliaasta ka, kõik teevad EV100 asju.

Robert: Tahtsime enne natukenegi kõrvalt vaadata, kuidas muusikat vastu võetakse.

Jon: Aga nublu oli juba teemas anonüümsusega, nii et pikalt venitada ka ei tahtnud.

Rain: Oot, nublu tegi mingit anonüümsuseasja?

Jon: nublu on siiani anonüümne. Kokkuvõttes, me ei eelda, et kui tuleme mingi projektiga lagedale, siis kõik võtavad selle kohe omaks. Tahtsime korraks end puhta lehena tunda. Bändi tehes on meile oluline tagasihoidlikkus ja viisakas suhtumine. Muusika peab enda eest ise rääkima. Sa ei saa käituda bravuurikamalt, kui muusika seda on. Et ise oled hull tüüp, aga lood on ülisitad. Khm, vabandust.

Robert: Ega me, jah, ei räägi end üles, et oleme Elephants from Neptune, Eesti parim bänd.

Lihtsalt praegu kogemata meenus, jah?

(Naeravad.)

Jon: Aasta bänd 2017.

Rain: Kõik teavad seda nagunii ju.

Miks ikkagi eesti keeles ja miks ühekordne projekt?

Jon: Elephantsi idee oli käia ka välismaal ja tutvustada muusikat seal, nii et selles koosseisus oleme mõnikord naljaviluks eesti keeles vaid mõne Ruja või Gunnar Grapsi loo teinud. Aga kuidagi tuli päevakavva, et savi, teeme kasvõi ühe eestikeelse loo. Juubeliaasta ka, kõik teevad EV100 asju. Mitte, et me selle lipu all teha tahaks.

Jon, Markko, Robert ja Rain ehk Kuradi Saar Foto: Ilmar Saabas

Markko: Aga kui keegi küsiks, miks te siis nüüd sellise asja tegite, siis oleks hea öelda, et ah, EV100, siis jäetakse ehk rahule.

Kust tuleb hirm eesti keeles laulmise ees? Sõnad on liiga pikad, inglise keele ühesilbilistega on parem riimida?

Robert: Grammatika ja foneetika on nagunii väga olulised. Aga inglise keele taha saab end paremini ära peita. Inimesed saavad küll sõnadest aru, aga sisu ei ole kuidagi nii oluline. Eesti keeles laulmine on nagu alasti olemine, kõik kuulevad selgemalt, millest sa laulad. Eriti, kui suhtuda ambitsioonikalt ja püüda sõnadesse erinevaid kihte kirjutada.

Jon: Eestikeelseid lugusid kuulatakse teistmoodi. Selle peale, kui meie ingliskeelsed laulusõnad räägivad näiteks hulludest õhtutest linna peal ja mis kõik on seal juhtunud, pole veel keegi muretsema tulnud, et mis teil päriselt juhtus. See mõjub nagu fiktsioon, muinasjutt.

Rain: Aga eesti keele puhul läheb kõrv kikki, hakkad kuulama, millest tegelikult lauldakse.

Robert: See plaat on saavutus, mille üle me ise uhked oleme. Salvestasime peamiselt ise, aga kokkumängu ja miksimise osas tegime koostööd Martin Kikasega Tartust. Saime temalt tagasisidet ja tegime ümber, kui midagi ei toiminud.

Rain: Eks ta salaja tegi sinna mingeid asju veel juurde ka.

Robert: Jaa, ta mängis tamburiine ja laulis back’e, aga meil ei olnud selle vastu midagi, ta oli selle plaadi puhul ka nagu bändiliige.

Te olete välja hõiganud, et Kuradi Saar on ühekordne projekt, aga kui nüüd peale plaadi üheksa loo peaks tulema veel kümnes ja üheteistkümnes…?

Robert: Meil oli lugude algeid kolmekümne kanti. Kuskilt pidime piiri tõmbama ja otsustama, mis on meie jaoks parimad mõtted. Tegime omaenda Eurovisioni-hääletuse. Kuulasime kõik oma demod läbi, igaüks andis punkte ja pärast selgusid võitjad.

Jon: Meie kriitikameel on üsna ühtne, see on ehk ka põhjus, miks me bändiga siiani õnnelikult koos oleme. Ja kui keegi meist ütleb, et see või teine lugu ei ole hea, siis me ei solvu, vaid mõtleme, et peab järelikult parema tegema. Isiklikult võtmist vältida on kohati muidugi keeruline. Vähemalt mul on olnud küll nii, et ei saa aru, miks teised tüübid väga hea idee vastu on. Lähen magama, hommikul ärkan üles, mõtlen, et davai, lendan proovikasse ja ütlen, et idee jääb! Aga lähen kohale, inimesed teevad hoopis muud asja ja sel hetkel saan aru, et ma olen ainus inimene, kes omadega eilses päevas on.

Salvestama ei läinud te seekord mitte kuhugi tasulisse stuudiosse, vaid Markko koju.

Markko: Alustasime Tallinnas enda proovikas. Sellega tegime vea, Tallinnas väga soojal suvel plaati teha ei ole liiga hea mõte. Aga olen Võsul endale ministuudio teinud, nii et kolisime ümber.

Rain: Meil on nüüd, jah, kodus tehtud plaat.

Robert: Salvestasime kõik lood ükshaaval algusest lõpuni, lugu loo haaval. Mis veel õhku rippuma jäi, see sai viimastel päevadel Võsul ära salvestatud.

„Kui näiteks hääletades keegi peale võttis, siis ikka küsis, millega tegeled. Ütlesin, et teen bändi. Tema jällegi: äge, mis bändi nimi on? Korraks mõttes ohkasin ja ütlesin, et Elephants from Neptune. Keegi polnud meist kuulnud," meenutab Robert Linna. Foto: Ilmar Saabas

Mis jäi õhku rippuma?

Robert: Otsustasime näiteks viimase nelja päeva jooksul, et võiks ühe loo veel teha.

Jon: Rohkem nagu Robi otsustas. Andsime parasjagu Elephantsiga kontserti, samal ajal oli käsil Kuradi Saare lõpusirge. Robi käis WC-s, kus oli hea akustika, ja tegi seal loo, mille pealkiri on nüüd „Valel on kaunid jalad”.

...millest on ühtlasi praeguseks saanud Kuradi Saare kõige tuntum lugu.

Jon: Väga õnnestunud vetsulugu. Järgmisel päeval sai see Võsul sisse mängitud. Rikkusime sellega kõiki tavapäraseid Elephantsi reegleid.

Mis on Elephantsi reeglid?

Robert: Alustuseks see, et kõik lood peavad olema selged, enne kui stuudiosse läheme. Ja et lood on enne täiesti valmis. Aga eks üks põhjus ole olnud ka see, et kui läheme stuudiosse, mille eest maksame, siis peame väga täpselt teadma, mida me tahame.

Olete te vahepeal rikkaks saanud? Kunagi rääkisite, et kogu raha läheb tagasi bänditegemisse ja üüriraha jääb napilt kätte.

Robert: Nüüd saame telemaja kohvikus pikkpoissi osta.

Markko: Nüüd on veel keerulisem. Kui tegeled ise ka salvestamisega, siis paned raha nii bändi kui ka stuudiokola alla.

Jon: Oleme saanud targemaks ja teame, et see ring ei lõpe eal. Mida rohkem bänd käivet tekitab, seda rohkem tekib tehnikat, produktsioon läheb suuremaks jne. Aga me ei kurda. Üks Elephantsi reegel, mida me ei ole rikkunud, ongi see, et paneme peaaegu kogu raha bändi tagasi. Selleks, et areneda, pille korras hoida ja katsetamiseks uusi asju osta.

Kuradi Saares vahetate ka rolle. Näiteks loos „Vedel vägi” laulab hoopis Jon.

Jon: Kui seda nüüd laulmiseks nimetada… See on rohkem midagi spoken word’i poole. Ja mängin seal kitra. Robi mängib sama loo ajal trumme. Plaadil mängis Linnu muide vahepeal hoopis bassi. Olen ikka mõelnud, et tahaks laulda, aga ikka peaks justkui veel lihvima ja… Seda õiget hetke ei tule kunagi. Selle plaadi puhul oli lõpuks nii, et…

Rain: ...kui tahad laulda, siis laula see lugu lihtsalt ära.

Jon: Solvuda kellegi peale ka ei saanud, et miks ma seda nüüd tegema pean. Ei peagi tegema ju. Ja ma ikka tahtsin.

Vaheküsimus: Markko, miks sa Linnu oled?

Markko: See on lapsepõlvest. Esimese sõbra isa hakkas mind Linnuks kutsuma, kui olin umbes kolmene. See nimi jäi kahjuks külge.

Rain: Või õnneks.

Rain, Jon, Markko ja Robert ehk Kuradi saar Foto: Ilmar Saabas

On teil muidu vähemasti Eesti stiilis klassikaline muusikataust ka välja käia, muusikakoolid, poistekoorid ja muu selline?

Markko: Olen aasta laulnud poistekooris ja klassikalise muusikakooli teekonna käisin ka läbi. Mängisin klaverit, aga huvi väga ei olnud. Aga oleks võinud viitsida, siiamaani kahetsen.

Jon: Käisin ka paar aastat poistekooris, aga laulmisega ma seal ei tegelenud.

Rain: Mis sa tegid seal, seisid niisama?

Jon: Koor tundus nõme, vahepeal ajasime õpetajat meelega närvi, et äkki ta siis viskab meid välja. Mind pandi kunagi ka Viimsi muusikakooli. Läksin umbes seitsmeaastasena sisseastumiskatsetele, tädid istusid laua taga ja küsisid, mida ma laulan. Mul oli mingi Smilersi lugu. Tädid ütlesid, et tore, aga kas sa veidi traditsioonilisemaid lugusid ka tead? „Põdra maja” või „Juba linnukesed”? Mõtlesin: misasja, kunagi pole kuulnud. Seega pidin hoopis ettevalmistuskursusele minema ja tüdinesin üsna kiiresti ära.

Robert: Käisin põhikooli ajal klaverit õppimas ja hiljem kitarriõppes, ehk nii pool aastat. Sel ajal ei olnud musategemiseks mingit huvi, vanemad lihtsalt arvasid, et see võiks mulle sobida. Nüüd olen täielikult sukeldunud, harin ennast ja püüan uusi instrumente kasvõi natukene katsetada.

Jon: Hilisemas eas algust teha on hullult raske, aga täiskasvanut ei sunni enam keegi. Pead ise väga tahtma.

Robert: Mingisugune vastutustunne on ikka enam-vähem välja arenenud, niisama lihtsalt ei jäta pooleli midagi.

Jon: Olen nüüd hilisemas eas läinud ka kitra õppima. Lähed õpetaja juurde, istud esikus ja ootad seal koos kümneaastaste poistega, kes küsivad: kas sa lähed ka onu Kõrvitsa juurde?

Tädid ütlesid, et tore, aga kas sa veidi traditsioonilisemaid lugusid ka tead? „Põdra maja” või „Juba linnukesed”?

Enne oli jutuks, kuidas üks lugu sündis WC-s. On teil meenutada veel mingisuguseid hetki või kohti, kus inspiratsioon on tabanud?

Robert: Näiteks „Majapidu”, mis on rahulikum ja akustilisem lugu, üritasin paika saada, kui olin Narvas Kreenholmi tehases „Kremli ööbikutega” seotud. Igal vabal momendil püüdsin kusagilt kitarri laenata ja harjutasin. Mängisin lavastuse bändi kitarristile Kristen Kütnerile korra midagi ette, ta ütles, et tema meelest on veits liiga Guns N’ Roses. Hakkasin siis otsast peale. Aga paljud käikude mõtted on salvestatud vanasse nuputelefonisse, mis mul proovikas seisab ja mida on alati hea asendustelefoniks võtta, kui mõni nutitelefon jälle katki kukub. Mõnikord vaatan hommikul meili ja Rain on öösel kell neli mingid sõnad teele pannud. Rääkimata diktofonisalvestustest trammis ja bussis, millest pärast midagi aru ei saa.

Markko: Istusin sõpradega F-hoones ning vahepeal tuli mingi viis pähe ja ümisesin seda. Sealt jäi meelde, et kui idee tuleb, siis tõesti, mine vetsu, salvesta ära, vähemalt on pärast seda head mõtet ka kuulda.

Teil ei ole ainult eestikeelsed lood ja teine nimi, vaid ka Elephantsi lavariietusest erinevad kostüümid. Kannate ülikondi.

Robert: Meie jaoks on tegemist piduliku sündmusega. Esitluskontserte on vähe, nii et otsustasime igasse väljaastumisse suhtuda aupaklikkusega. See jätab ära ka selle osa, kus esinemispäeval mõtled, mida selga panna, ja lõpuks ilmuvad kaks tüüpi teksatagides kohale.

Markko: Ükskord olid mitte ainult samad tagid, vaid ka samad ketsid.

Facebook on kippunud teie uut projekti tsenseerima, miks?

Markko: Oi, see jama pole veel lõppenud.

Robert: Tegime endale Facebooki lehe ja panime nimeks Kuradi Saar, peamiselt selle järgi, et Käsmu poolsaare tipus on saareke, mida nii kutsutakse. Ühel hetkel selgus, et me ei saa seda lehte reklaamida. Tuli välja, et Facebook arvab, et see nimi on roppus. Nende tõlkimissüsteemis on „kuradi” palju ropum kui meie kõnekeeles. Jon käis kogu kadalipu läbi, suhtles Facebooki töötajatega, hea, et Zuckerbergile ei helistanud. Lõpuks jõudsime selleni, et võtsime tühiku vahelt ja saime edasi teha. Nüüd avastasime, et kontsertide event’id ei levi samal põhjusel, nii et saaga jätkub.

Eesti muusikaauhindade galal mitu korda aasta rokkalbumi ja 2017. aastal aasta ansambli tiitli pälvinud Elephants From Neptune’ist tuntud muusikute eestikeelne eriprojekt kannab nime Kuradi Saar. Üheksa looga albumi esitluskontserdid toimuvad 2. novembril Pärnus Kultuuriklubis Tempel, 9. novembril Tallinnas Erinevate Tubade Klubis, 16. novembril Tartu Uues Teatris ja 17. novembril Viljandi Lennukitehases.