×
LP

Maria pere lugu: süda kahel pool maakera

02. detsember 2017,
2016 Melbourne’i botaanikaaias Anete Palmik

Maria Angelopoulose lugu räägib koduigatsusest ja saatusest, mis viis ta elama Austraalia idakaldale.

Tihti me ei mõista väljarännanuid ja kipume üldistama. Näeme ainult, et mujal on soojem ja suuremad palgad. 36-aastane Maria Angelopoulos (neiupõlvenimega Kirsimäe) räägib mulle Eesti-igatsusest: et nii väga tahaks oma ema, sugulasi, sõpru sageli näha. Aga ei saa, sest ta elab ju nii kaugel. Skype on kohtumiste vilets aseaine, liiatigi on Eestil ja kängurumaal suur ajavahe.

Maria on Melbourne’is elanud üle 11 aasta. Ta elab kaunis ja vaikses piirkonnas, kesklinnast põhjas asuvas Prestonis.

Oma saatusega kohtus ta hoopis Kreetal, kus oli siis tudengina suvepuhkusel. Ta armus Kreetasse, tundis, et peab kohe sinna tagasi minema.

Maria sattus rääkima kahe reisiselliga ning James astus hosteli uksest sisse ja kõndis oma sõprade poole. Maria tabas end mõttelt, et sellest mehest saab ta abikaasa.

2005. aastal, kui ülikoolis lõppes järjekordne õppeaasta, reisiski Maria kohe maikuus Kreekasse ja jäi sinna novembrini. Algul töötas baaris, siis juveelipoes.

Oma abikaasa Jamesiga (35) sai ta tuttavaks kohalikus hostelis. Maria sattus rääkima kahe reisiselliga ning James astus hosteli uksest sisse ja kõndis oma sõprade poole. Maria tabas end mõttelt, et sellest mehest saab ta abikaasa.

„Ma ei tea, miks. Ta lihtsalt kõndis minust mööda,” märgib Maria.

Ta ei salli, kui teda nimetatakse Maryks. Mis Mary? Ta on Maria!

Jamesi sõbrad tutvustasid Mariat ja James vastas: „Hi, how is it going, Mary?”

Maria vastas nipsakalt, et ta nimi on Maria, mitte Mary.

Maria arvas, et James on kreeklane. Tõsi, juurtelt ta ongi kreeklane, aga nooruspõlves kolis Jamesi pere Austraaliasse.

2005 Kreetal Jamesiga

Noortele anti tutvumiseks kümme päeva ja siis rändas James edasi – ta oli ümbermaailmareisil. Kuid nad jäid suhtlema, rääkisid iga päev vähemalt tund aega ja nii seitse kuud järjest. Ja kui James jõudis tagasi Austraaliasse, kirjutas ta Mariale: tead, ilma sinuta ma ei saa.

Kui Maria maandus Eestis, ütles ta oma vanematele, et kaheksa kuu pärast kolib Austraaliasse. „Ma ei teadnud, mida seal teen. Vanemad olid šokis. Võtsin ülikoolist akadeemilise ja sõitsin Austraaliasse.”

Maria vanemad ei räägi eriti inglise keelt. James kirjutas Maria isa palvel kirja, mille Maria vanematele ära tõlkis. James kirjutas, kes ta on, kes on ta vanemad, millist tööd ta teeb ja millist elu ta nende tütrele Austraalias võimaldaks – et Maria vanematel oleks hea ja kindel tunne. Paar aastat hiljem käis James koguni üksinda Eestis (Maria pidi viisatingimuste tõttu Austraaliasse jääma) ja tutvus Maria perekonnaga.

„Nad olid temast vaimustuses ja on siiani. Nad ei kujuta paremat väimeest ette,” kinnitab Maria.

Maria jaoks oli raske nii Austraalia-elu kui ka teadmine, et Eesti pole enam tema kodu. Kõik oli tema jaoks võõras: inimesed, loodus, kõik. Ja igatsus kodumaa järele oli meeletu.

2013. aastal pulmareisil Kreetal. Pilt on tehtud restoranis, kus Maria Jamesiga tutvus. Erakogu

„James on väga hooliv ja tundlik mees. Kui mu working holiday aastane viisa läbi sai, ütles ta: „Maria, ega sa Austraalia eluga harju. Sa igatsed Eestit nii väga.” Põhimõtteliselt läksime lahku, läksin tagasi Eestisse ja lõpetasin ülikooli.”

Nii purunesid kahe noore suhe ja südamed.

Kodus tekkis aga meeletu igatsus Jamesi järele. Nokk kinni, saba lahti: Eestis igatses Jamesi, Austraalias Eestit. Ta nuttis palju. Ja läks tagasi, seekord õppeviisaga, et anda kõigele veel kord võimalus.

„Eelmisel korral oli kõik tema: tema vanemad, tema sõbrad, tema Austraalia. Nüüd muutus Austraalia minu omaks. Õppisin seda tundma – ise.”

See oli vajalik. Kui Maria ja James lõpuks paar aastat hiljem uuesti paariks said, oli selles midagi loomulikku. Muidugi rääkisid nad selgeks, et Eesti jääb Maria koduks ja ka koduigatsus jääb. See ei saa muutuda. Maria tahab alati koju, aga mitte kunagi ilma Jamesita.

Austraalia pulm. Tseremoonia kirikus Erakogu

Juhuse tahtel võõrsil kohatud inimesega lõi Maria oma pere – kaugel Austraalias Melbourne’is.

Kui James Mariat naiseks palus, teadis ta väga hästi, et Maria sooviks traditsioonilist isalt käe palumist. Seetõttu helistas James Maria vanematele ja palus kätt. „Aga tundus, et vanemad ei saanud hästi aru, kes helistab ja mida tahab. Ema helistas paanikas mulle ja ütles, et keegi Austraaliast helistas, aga ta ei tea, kes see oli ja mida ta täpselt tahtis. Siis mul hakkas midagi koitma, sest kes see ikka muu sai olla,” räägib Maria. „Nad ei saanudki lõpuni aru, mida James tahtis. Ma siis naljaviluks pommisin Jamesi, et kuule, kas helistasid mu vanematele. Tema ütles: ei, mina see küll polnud.”

Igatahes oli James juba nädalavahetusel sõrmusega põlvili Maria ees. Ta pidi seda kiiresti tegema, sest naiseks palumine toimus aerupaadis ja kevadise suurvee ajal oli vool hirmus kiire.

Igatahes oli James juba nädalavahetusel sõrmusega põlvili Maria ees. Ta pidi seda kiiresti tegema, sest naiseks palumine toimus aerupaadis ja kevadise suurvee ajal oli vool hirmus kiire.

Maria ja James on nüüdseks abielus. Pulmad korraldati nii Eestis kui ka Austraalias. Ja nende kodus kasvab pisike poeg.

2013 Eesti pulmad. Ämmad ja noorpaar Iris Kivisalu

Melbourne’i ilm meeldib Mariale väga, kuigi suviti on liiga palav („Palav on kõik, mis üle 27 kraadi”). Eriti meeldib talle Austraalia elu kergus, selles riigis on lihtne head elu elada. Maria saab ka kodumaal tihti käia ja kohtub Melbourne’is aeg-ajalt teiste eestlastega. Tal on umbes kümme eestlannast tuttavat-sõpra, kellega läbi käib.

Maria vend Sveniga Tartus kodumaja ees Erakogu Austraalia pulm. Vennaga Erakogu

Kuid kergel elul on ka tume pool: kulus kaheksa aastat, et Maria omaks võetaks. Muu hulgas sai ta korraliku töökoha finantsvaldkonnas. Seda ei juhtu seal sagedasti – kui sa pole just IT-spetsialist või vinge oskustööline, on Austraalias väga head töökohta keeruline leida. „Eks nad ole natuke pinnapealsed, aga mitte halvas mõttes. Kerge on jutule pääseda, aga raske tuumani jõuda.”

Aeg-ajalt tekkiv koduigatsus on raske. Maria räägib koduigatsusest meie vestluse alguses, lõpus ja keskel ning ta silmad muutuvad Eestist rääkides vesiseks. „Mu sõbranna ütleb, et kui tuleb laps, siis koduigatsus kaob. Tunnen just vastupidi. Tahaksin, et laps saaks lähedaseks minu vanematega,” lausub Maria.

2016 Nicholase ristimine Kreeka õigeusklikus kirikus Erakogu

Ta räägib lapsega eesti keeles ja loeb talle peaaegu eranditult ainult eesti kirjandust. Vanematega räägib Maria pea iga päev. Eesti oleks nagu südamesse tätoveeritud, miski, mis on ta ümber ja sees kogu aeg.

Päeval, kui Mariaga vestleme, saabub ta pisipojale (Nicholas sai kaheaastaseks) sünnipäevaks pakk tema onult, Maria vennalt Svenilt: mitu toredat eestikeelset lasteraamatut.

Maria perel on Põlva linnas maamaja. Kui Maria suvel sinna sattus, oli ta lihtsalt roheluses – lihtsalt oli, ei jooksnud Tartusse sõbrannade juurde, vaid nautis Eesti loodust.

2013. James proovib esimest korda metsast korjatud mustikaid Erakogu

Mõne aasta pärast tahavad nad Jamesiga Euroopa poole rännata. Kuhu täpsemalt, ei tea. Taani, Rootsi? Küllap selgub.

Kuid miks ta enda loo rääkis? Selleks et mõistetaks neid, kes on südamega kodus, ehkki elavad kaugel.