×
LP

Ruja kestab üle aja

17. juuni 2017, Yoko Alender 
Urmas ja kitarr – kes neid suudaks lahuta? Alender 1982. aastal Foto: Kalju Suur

Urmas Alender pidas päevikut ja kirjutas luuletusi, millest osa avaldab tütar tänases loos esimest korda.

Kas kunagi oma eluajal, näiteks kui ta 1994. aastal Stockholmi eeslinnas üksi kitarrikohvriga bussi ootas, et minna järjekordsele kõrtsimängule, kujutas Urmas Alender ette, et tema laule lauldakse laulukaare all, laulupeol ja varsti juba nii mitmendal austuskontserdil?

Ja et tema häält kuulavad moodsate YouTube’i, iTunesi ja teiste kanalite kaudu tuhandetes Eesti ja maailma paigus inimesed, kes polnud veel sündinud, kui tema siit ilmast lahkus? Ei usu. Aga kindlasti oli see tema soov, tema ideaal. Muusika on suurem kui elu ning kestab üle aja ja inimeste.

Oma eluajal ei osanud Urmas Alender aimatagi, et tema laule lauldakse laulupeol ja et tema häält kuulavad inimesed moodsate kanalite kaudu tuhandetes Eesti ja maailma paigus.

Kaader YouTube’i videost

Elu pisiasjad, vastuolulised tõsiasjad, müürid ja piirangud kõrgusid jääna tema sees põleva idealisti hinge ja südame ümber. See on pilt, mis minus kangastub, kui mõtlen tulevale suvisele suurkontserdile, kuulates samal ajal luuletusi, mille isa 1989. aastal Odra tänava korteris linti on lugenud. Need luuletused on osa asjust, mida ma veel ei ole tihanud avaldada. Siin on palju isiklikku, pühendusega ajastu suurkujudele (näiteks nekroloog Gunnar Grapsile aastast 1976 (!), Erkki-Sven Tüürile, Juhan Viidingule, Doris Karevale), sõpradele, Rujale (ka eraldi Kuulbergile, Rannapile, Kappelile, Nõgistole).

Ruja tee (1979)

Kui Ruja liigub, liigun minagi

Sel teel ei ole algust ega lõppu

On lihtsalt tee, tee iseeneses

Ja mitmekesi ühekaupa laval

Nii hästi tunnetame üksteist

See, mis siis näib, ei ole tähtis hoopis

On tähtis see, et mis me oleme

On kuskil tema, kes me hinge vaatab

Ta näeb ja teab, et kes me oleme

Ja ometigi jätab vastamata,

et kuhu me siis lõpuks jõuame

Päevikut pidas isa pidevalt, ka Ruja ajal. Ent see on suhteliselt asine ja lakooniline. Luuletustes on tegelikult enamat ja luuletusi kirjutas ta pidevalt. 1989. aastat mäletan üsna kummalisena. Olin millegipärast üksi kodus Tallinnas, samal ajal kui toimusid legendaarsed Tartu levimuusikapäevad, kus Alender, Mattiisen ja teised laval vabaduseihas noori hullutasid ning ise samal ajal autoga majaseinu rammisid. Mina kuulsin kõrvalt ja tajusin seda kõike hilisemate juttudena. Nüüd kuulan samal ajal, 1989. aastal sealsamas Odra tänava korteris sisse loetud luuletusi.

1989. aastal Odra tänava korteris linti loetud luuletused on osa asjust, mida ma veel ei ole tihanud avaldada.

Justkui arhiveerimise eesmärgil, kokkuvõtlikult ja pedantselt, alustades esimestest 1968. aasta värssidest ja lõpetades kõige värskematega, mõned päevad enne seda, kui toonasest ummistunud eraelust ja ühiskondlikust pingeseisust Välis-Eestisse põgenesime.

Tahaks, tahaks, igavesti (1978)

Kõik inimesed tekivad ja kaovad

Nii nagu sünnid, kohe suredki

Ehk küll me südamed nii väsimata taovad

Kui kaovad väiksed, kaovad suuredki

Noh, nagu näiteks minu sõber Juhan

Ta elab, mängib lauas lavalaudadel

Ta kirjutab, kuid paber põleb tuhaks

Ja kustub kõik, ka küünlad haudadel

On ainus viis, ent seda veel ei tea me,

kas ta on olemas või mõtlesime välja,

kuis saada surematuks

Selle elu peale ta tuleb siis

ja kustutab me nälja

Minu mälestused on korraga isiklikud, normaalsed ning seal kõrval ka valu ja eksistentsialistlikke otsinguid aimavad. Muusika ja Ruja olid nagunii kogu aeg. Iga hommik algas me kodus muusikaga, igas päevas, köögilaua taga, suure toa liigutustes olid plaadid, lindid, lintmakk, kassetid, pidev ülekuulamine, lindistamine. Kirjutamine. Kitarr ja häälestamine. Ma ei mõelnud toona, mida ta teeb või miks. See oli lihtsalt nii loomulik argipäeva osa, samasugune kui hommikul tõusmine või õhtul uinumine või see, et isa mulle lehvitas ja ütles „Ole tubli!” või „Käitu korralikult!”, kui kooli või kuhugi läksin… Hingamine.

„Iga hommik algas me kodus muusikaga, igas päevas, köögilaua taga, suure toa liigutustes olid plaadid, lindid, lintmakk, kassetid, pidev ülekuulamine, lindistamine,” meenutab Yoko Alender. Tanel Meos

Tagantjärele saan aru, et see, mida põhiliselt Rootsi ajast mäletan, oli arhiveerimine, meile järele tulijatele elu ja loomingulise pärandi edasikandmise lihtsaks tegemine. Nii lihtne ja loogiline on olnud seda loomingut avalikkuse ette tuua, kui ette on valmistatud kogumikud, järjekorrad, luuletustele lisatud aastaarvud, pühendused. Minul on üle jäänud see kõik ainult materialiseerida, peale CD-de viia ka moodsasse MP3-formaati ehk arvuti müügiplatvormidesse. Kuulajate abiga juba ka YouTube’i jne. Kontsertidel, mille korraldamise juures olen olnud – nagu nüüdki –, olen püüdnud seista selle eest, et see vaim ja ideaalid, mida mina isas tundsin ning tagantjärele tema loomingus ja endaski olen leidnud, oleksid ikka kohal. See on mu kohustus.

Rahu
(„Millest Rein tegi laulu ja mis võitis vist kolmanda preemia või oli see teine, no ei ole eriti huvitav vist see fakt…”)

Vaikusse, valgusse, puhtusse minna suudan, kui ületan enda

Sinusse usun kui kindlasse linna, ära siis minema lenda

Kõik, mida tunnen, pean vaikima maha. Sina vaid vaikuses kajad

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha

Küllap siis seda on vaja

Tahan ja tahan nüüd taevaste taha

Selleks mul Sindki on vaja

Mul on Su ilu vaja

Mul on Su elu vaja

Mul on Su hinge vaja

Sinu ilu vaja

Sinu rahu vaja

Ja nii me nüüd kuulame, ikka ja jälle. Muusikat ja sõnumit, mis puudutab, sest on korraga isiklik ja üldinimlik. Vastu kajab Eesti tema toonases piiratuses, vabaduseiha – samal ajal nii tuttav ja tuntav, siin ja praegu. Jumal nagu vabaduski kuskil lootusena. Meri ja surm. Lihtsad asjad, loodus ja argine ja samal ajal ajatuse püüe. Konfliktne, alati ümbritseva vastu tundlik ja analüüsiv. Seda kõike oli vahel korraga liigagi palju, vähemasti argielu tingimustes. Aga ehk ainult sellisest põlemisest sünnibki looming, mis suudab kõnetada ja soojendada veel mitu põlve hiljem, avanedes ikka uuesti uutele kuulajatele nende endi maailma osana. Põlemine, tekst, sõnum, mis muusika ja hääle kaudu jõuab kuulajateni, kinnistub ja elab nendes edasi.

„Seal kujunesin ma inimeseks, ansambel Ruja on olnud minu kõige tugevam kollektiiv.” Urmas Alender 1990-ndate alguses

Foto: Sven Tupits

Ja räägitakse – mu tädi, isaõde, räägib –, et isa oli ikka lepitaja, Rein (Rannap) ja Jaanus (Nõgisto – toim) aga kuumaverelised geeniused. Muidu oleks ansambel juba algusaegadel lahku läinud. Võimalik. Aga oli nii, nagu pidi olema, sest Ruja kestab ikka veel. Kas saab eelistada Rannapit Nõgistole või vastupidi või üht Ruja perioodi teisele? Mina ei saa. Kas saaksin valida laulude „Eesti muld ja Eesti süda”, „Rahu”, „Teisel pool vett” või „Valgusemaastikud” vahel? Ei. Õnneks on nad meil kõik. Ja muusika kestab üle aja.

Räägitakse, et isa oli lepitaja, Rein ja Jaanus aga kuumaverelised geeniused. Muidu oleks Ruja juba algusaegadel lahku läinud.

„Pühendatud minu armsamaile kollektiivile,
milles ma olen oma elus töötanud. Seal kujunesin ma inimeseks, selles ansamblis,
muidugi ka lavakateedris, aga siiski ansambel Ruja on olnud minu kõige tugevam
kollektiiv. Sealt on läbi käinud kõige tugevamad inimesed, keda ma elus näinud olen, suurepärased kunstnikud, muusikud, inimesed.”

Ood Rujale (1976–1979 vahel)

Sa oled kõik, mis tahan võtta kanda

Sust läbi voolab minu muusika

Ja endast kõik ma olen tahtnud anda,

et kõlaks viimaks ilu muusika

Mind oled aidanud siin ilmas ellu jääda

Mu hingest oled teinud oreli

Sa oled peegel pahega ja hääga,

sest Sinus sihti näen, mis ikka pooleli

Siis kesta veel ja püsi üle aja,

võib-olla mõnigi Sust leiab kosutust

Jah, Ruja, tean, et sind on väga vaja,

et läbi murda müürist tohutust

Mina

(„Kõige minakesksem luuletus,

kus väljendub see, mida

ma arvan iseenese minast.”)

Üks inime kord ütles: Mina,

ma kestma peaksin kohe üle aja.

Head aega, ütleb luuletaja.

(„Luuletus tsitaadiga alguses

„Aastad lähevad nii ruttu, et nii võib

varsti äragi surra”, mu meelest

suurepärane tsitaat, ma ei tea, kes seda on öelnud, kindlasti tark inimene.”)

Olla või mitte olla

Kas olla või saada või näida hoopis

Selles on küsimus

Aga teie ärge küsige

Parem on jäädagi kellukeseks

Kui saada valatud püssikuuliks

Tarbijaile

Tarbimisühiskonna suurim pahe pole

mitte tarbimine, vaid kuritarbimine

(Et mitte öelda kuritarvitamine

ehk kuri tarbimine)

Vaata lisa kontserdi Ekspress Meedia erilehelt.

Alates tänasest kuni 12. juunini on piletid müügil ainult Rahva Raamatus. Vaid sel nädalal on piletid saadaval Rahva Raamatu kauplustes ja e-poes hinnaga 12€. Soodushind kehtib vaid püsikliendile, tavahind 15€.

OSTA PILET SIIT.