×
Sport

Inspireeriv lugu: esimene triumf 1957, viimased võidud 2016

17. juuni 2017,

Saagem tuttavaks Pärnu ranna tõelise legendiga – peaaegu iga päev treeniva 77-aastase Peet Lainevooluga, kelle spordiarmastus on imetlusväärne.

„Sport on hea pingemaandaja. Ka tervise seisukohalt on see hea – jumal võib ju aidata, aga ise peab ka tahtma ja tegutsema,” räägib jalgpallis Eesti meistriks (1963 ja 1964), võrkpallis veteranide maailmameistriks (2010 ja 2012) ja footvolley’s mullu Pärnumaa meistrivõistluste etapil viiekordse Eesti tšempioni Marek Marksoni ees teiseks tulnud vitaalne vanahärra.

Isegi viiekordne footvolley Eesti meister Marek Markson on korra pidanud Peet Lainevoolule alla vanduma. Ele Reier

Vähemasti Pärnu rannas on tema näol tegemist legendiga. Ta on alati kohal, lööb palli nii jala kui ka käega ega viitsi niisama rannaliival lösutada. „Elan siin nagu Floridas! Aega ja tahtmist on,” teatab energiline Lainevool, et sport on tema harjumus ja elustiil. „Tundide viisi niisama lesida ma ei saa. Nagu nad nüüd tulevad, õllepudelid kaasas, randa istuma. Eks minagi olen napsi võtnud, aga mitte kunagi mitu päeva järjest. Kõik need toredad Pärnu poisid, kes käisid rannas 40–50 aastat tagasi, jõid õlut täna ja homme, kõik nad on kahjuks surnud.”

Tal endal on huvitav nipp, kuidas nõrkusmomendid seljatada. Kui otsus trenni teha on küps, viskab ta hommikul Pärnus oma Supeluse tänava korteris põrandale rohelise venituslindi. Lint on kui meeldetuletus ja kohustus – tahad või ei taha, trenni tuleb minna!

Mehe elutee on olnud pikk ja värvikas. Lendame eri spordialadest kiiresti üle, noppides välja värvikamad seigad ja ilusamad võidud.

Vuti karikavõit 1957

Tapal sündinud ja Viljandis kasvanud Lainevool pääses juba 16-aastaselt jalgpallis kodulinna esindusse ja 1957. aastal tuli Eesti karikavõitjaks. „Finaalis ma ei mänginud, olin vigastatud. Viljandi võitis karika nii, et tollane tugev võistkond Balti Laevastiku SK läks samal ajal Poola laevastike meistrivõistlustele ja andis meile loobumisvõidu,” meenutab Lainevool, kes tegutses vasak- ja paremsisemise kohal. „Umbes samal ajal pidasime Viljandi koloonias ühe sõprusmängu. Jube head mehed olid seal koos, üks oli olnud Moskva Dünamo duublis. Ühele lõin kogemata palliga näkku, see ajas mind siis mööda platsi taga. Tahtis maha lüüa!”

Peet Lainevool (nr 10) läbimurdel rohkem kui pool sajandit tagasi. repro

1963. aastal tuli Lainevool Eesti meistriks Tallinna Taksopargi koosseisus ja aasta hiljem juba Tallinna Norma särgis, mida tüüris hilisem koondise peatreener Uno Piir. „Noortekoondisse kutsuti ka, aga mul ei olnud toona suurt stiimulit, profiks saamise võimalust ju ei olnud, vajaka jäi ka kiirusest,” jutustab Lainevool, kes aastatel 1975–1980 tuli Tallinna võistkonnas viiekordseks Eesti veteranide meistriks.

Murujalgpalli mängis Peet Lainevool pika-pika pausi järel sel suvel, kui Eesti-Soome 100+ maavõistluse raames Pärnu veteranid FC Kiffen KKI45-le 1 : 6 alla vandusid. Erakogu

Lepmets aitas võidule

Viljandis mängis Lainevool paralleelselt ka korvpalli, osaleti A-grupi tšempionaadil. Tallinna polütehnilises instituudis õppides krooniti spordipoiss ülikooli meistriks. „Võitsime majandusteaduskonnaga ehitusosakonda, kus olid TPI-ga kuuekordseks Eesti meistriks tulnud Valdu Suurkask, Peep Päro ja Avo Viil,” pajatab Lainevool. „Meie võistkonnas oli järgmisel aastal Euroopa meistriks tulnud Tõnno Lepmets, teine kõva mängija oli Ants Baumeister. Lepmetsaga oli ikka kuradi hea mängida. Mängisime maa-ala, kui vise tuli, jooksime meie juba ette, Lepmets võttis üksinda laua maha. Võitsime 59 : 50.”

Hiljem tekkis 183-sentimeetrisel spordimehel huvitav hobi, ta hakkas tegema vabaviskeid kinnisilmi. „Vaatasime Kalevi mängu ja seal visati vabaviskeid nii kehvasti. Ütlesin, et viskan kinnisilmi ka paremini. Hakkasin harjutama. Pärnu lastestaadionil püstitasin 2008. aastal tunnistaja juuresolekul rekordi – tabasin kinnisilmi 15 korda järjest!”

Lainevool soovitab soojalt: võrkpallitreenerid eesotsas Avo Keelega kaasaku spetsiaalsed eritreenerid serviks ja korvpallijuhendajad vabaviseteks.

Karistab ka noori võrkpallureid

Võrkpallis tulid säravaimad võidud veteranide klassis. Üle 70-aastaste hulgas teenis Lainevool Eesti koondisega MM-il kaks kulda (2010 ja 2012), nooremates vanuseklassides on tal kolm pronksi. „Valmistusime tõsiselt, kolmapäeval-neljapäeval olid Tallinnas treeningud. Ka treeninglaager oli,” räägib Lainevool, kes pallis teiste hulgas koos liidu meistriks tulnud Kalle Kuke ja Ülo Raidmaga.

Veteranide rannavolle võistlustel on ta jagu saanud isegi Euroopa meistrist Jaanus Lillepuust. Tõsi, mängudes arvutati vanusekoefitsiente ja vanemad said punkte ette. „Ühel veteranide turniiril mängisin paaris Kristjan Õuekallasega. Mängijate keskmine vanus pidi olema vähemalt 40 aastat – tema oli 20, mina 60. Siis veel lubati nii osaleda,” muheleb Lainevool, keda tunnevad vast kõik Pärnust pärit võrkpallurid. „Kohalikku sarja mängisid ju Raadikud ja Avo Keele poisid. Kolm-kolme vastu turniiril saime Keele poisi ja Kardo Kõresaarega kord kolmanda koha.”

Peet Lainevool: „Mulle meeldib ka vigureid teha. Algajate vastu mängin pinksi, reket suus. Löön sedasi isegi vinti.”

2004. aastal kuulus ta Pärnus Minu Vara sarja võidumeeskonda, kümme aastat hiljem triumfeeris Suvevolle sarja Pärnu turniiril. Tõsi, hüpe pole enam see ja jalgade kiirust ei anna noortega võrrelda, aga kui mõni noor võrkpallur üleoleva suhtumisega platsile tuleb, karistab Lainevool ta ära. „Hiljuti tegime paaristurniiril noortekoondise poistele ära. 14 : 16 kaotusseisus panin seitse servi vastutuult, ei saadud kätte. Poisid jooksid kaotuse järel kohe minema, ei andnud meile kättki. Muuseas, koolipoisid ei oska enam üldse võrku mängida. Ainult need, kes on trennis käinud.”

Footvolley aasta tegija 2016

Mehe värskeim kirg on footvolley – mäng, kus on ühendatud võrkpall ja jalgpall ehk jalgade ja peaga mängitav volle. Nii Eesti kui ka Soome meistrivõistlustel on ta tulnud viiendaks, kõige suurema üllatuse serveeris Lainevool mullustel Pärnumaa meistrivõistluste etapil 76-aastaselt hõbedale tulles.

„Alagrupis saime ka hilisematest võitjatest Marko Kiigajaanist ja Henry Hoolmast jagu. Mu partneriks oli 18-aastane Angelo Kutepov. Ta oli nii kiire! Jätsin talle servi vastuvõtul 60% platsist. Serv on mul endal stabiilne, löön langevat lehte, kusjuures mõlema jalaga. Näiteks Soome meistrivõistlustel tegin viie mängu jooksul ainult ühe vea,” kõneleb Lainevool, kes valiti uudsel alal mullu aasta tegijaks.

Footvolley servi stiilinäide. Ele Reier

Pall on tal alati randa minnes kaasas, et kasvõi omaette kõksida. „Käisin Hispaanias, seal ei olnud kellegagi võrku mängida. Žongleerin üksinda ja äkki tuli üks endine Liverpooli mängumees, et tahab ka ühineda. Žongleerisime kahekesi ja ega pall maha kukkunud.”

Mängib pinksi, reket suus

Tegelikult on spordialade loetelu pikem: jäähoki, tennis, sulgpall, mäesuusatamine, kabe, male, mälumäng. Ka turniiribridžis on Lainevool tulnud Eesti meistrivõistlustel pronksile (1977).

„Mulle meeldib vigureidki teha. Algajate vastu mängin pinksi, reket suus. Löön sedasi isegi vinti. Kes on natuke tugevam, sellele löön vasaku käega. Korralike mängijatega mängin parema käega ja päris lauatennisistidele ma muidugi vastu ei saa,” tunnistab mitmekülge harrastussportlane, kellele meeldib ka šõud teha.

Lõpetuseks esitab ta ajakirjanikule väikese palve: „Ära siis looga üle pinguta, inimene teeb lihtsalt natuke sporti. Mingisugune Superman ma ei ole, veteranide hulgas veidi asjamees. Nagu ma ise ütlen: parandan sportimisega söögiisu!”

Footvolley seltskonnas on teistest pea 50 aastat vanem Peet Lainevool kenasti omaks võetud. Erakogu

Töö? „Olin 15 aastat Normas insener-tehnoloog, hiljem Vasaras reklaambüroo juhataja. Eks olen äri ka natuke teinud. Nüüd olen osanik krüptoraha Onecoini äris. See on ülemaailmne, varsti läheme börsile. Tulevikuvärk.”

Pere? „Mu isa oli advokaat, aga tapeti sõja ajal ära. Abikaasa ja tütar Ulla Parelo tegelesid iluvõimlemisega. Poeg Ralf Lainevool mängis korvpalli, tuli Rauno Pehkaga liidu noorte meistriks, tegutseb praegu Lasnamäel treenerina. Muide, teeb väga hästi Elvis Presleyt järele. Lapselapsi on viis, vanuses 4–22. Riho Soonik on mu õepoeg.”

Tervis? „Põlved on juba paarkümmend aastat kulunud. Doktor Kaidu Meitern ütles: „Kurat, sul käib ju luu luu vastu.” Aga näe, võrkpalli kannatab mängida. Teen päris palju spetsiaalseid harjutusi põlvedele.”