×
Sport

INTERAKTIIVNE AJAJOON | Ott Kiivika totaalne muutumine. Kõhnast kossupoisist Mr Olympiaks

02. detsember 2017, ,
Kollaaž

Teekond läbi fotode. Kuidas 11-aastasest kõhetust poisikesest sai Eesti tuntuim kulturist.

Eile elulooraamatut „Visa hing. Ott Kiivikas” esitlenud 40-aastane sportlane usub, et siinilmas pole miski juhuslik. „Esimese treeningupäeviku peale kirjutasin Mister Universum 2003 ja Mister Olympia 2000. 2003. aastal seisin Indias lahtisel kriketistaadionil 35 000 pealtvaataja ees ja sain kokkuvõttes selle võistluse kuuenda koha. Mister Olympia Amateuri tiitel tuli mulle eelmise aasta lõpus. Täitsin selle eesmärgi, ehkki ajaga eksisin. Kas elus juhtuvad asjad juhuslikult? Aga ma ju unistasin nendest musklitest!” lausub Kiivikas. „1980-ndate lõpus ostsin kooperatiivist kaks kulturismiplakatit, teadmata, kes seal üldse peal on või mis ala see on. Lõikasin ühel plakatil mehe pea välja ja kleepisin enda oma asemele. Lahe! Läks kümme aastat mööda ja ma seisin sellesama Leedu legendiga koos laval! Mina võistlesin juunioride klassis, tema veteranide klassis, meid kutsuti koos võrdlusse ja ma võitsin teda!”

Erakogu

Kossupoiss

„Pilt on 1988. aastast, kui tulime treener Andres Tamme juhendamisel Viljandi korvpallikooliga minikorvpallis Eesti meistriks. Olen 11 aastat vana, pakun, et pikkust umbes 1.46. Olin tagamängija, meie võistkonna pikim oli toonane tsenter Priit Ilver – 1.72. Võistkonna kapten, eestvedaja ja üldjuhul ka parim mängija oli minust aasta ja kaheksa kuud vanem vend Mikk. Tema jalajälgedes ma käisin. Toimus pidev võistlus, tahtsin alati parem olla. Temal oli andekust rohkemgi, mina olin püsivam.

Alustasin üldse kergejõustikuga, eriti meeldis teivashüpe. Kui Mikk läks korvpallitrennist käsipalli, läksin minagi. Käsipallis tulin Lembit Nelke käe all noortemeistriks. Korvpallis olin tagamängija. Arvan, et heal juhul olnuks mu lagi mõni Eesti meistriliiga võistkond. Olin päris hea mängija, selsamal turniiril valiti mind sümboolsesse koondisse. Omal ajal sai mängitud ka Tanel Teini vastu. Minu jaoks oli ta vastik tegelane, sest mängis hästi nii rünnakul kui ka kaitses.”

Erakogu

Esimene proov

„Esimene võistlus kulturismis. Olin pool aastat alaga spetsiaalselt tegelenud, enne käisin regulaarselt jõusaalis. Pilt on tehtud 1993. aastal Narvas Eesti meistrivõistlustel, kus saavutasin noorte kuni 67,5 kilo kaaluvate sportlaste hulgas neljanda koha. Võistlejaid oli viis. Kaal oli 65, pikkust 1.73.

Krõps käis minust läbi täiesti juhuslikult. Tegelesin Poweri raskejõustikuklubis jõutõstmisega. Seal käis juhuslikult treenimas selline mees nagu Ruslan Tšekun, kes töötab praegu Viljandis perearstina. Oli minust kuus aastat vanem. Ju nägi, et lihaseid on rohkem kui eakaaslastel, tegi ettepaneku kulturismi proovida. See oli tõukav jõud. Tõsi, lihaseline mehekeha sümpatiseeris mulle ammu enne, kui seda teadlikult arendama hakkasin.

Kui kodus emale ütlesin, et lähen kulturismis võistlema, ei saanud ta üldse aru, mis ala see on. Vene ajal oli see ju põrandaalune sport, ka Eesti aja alguses polnud see mingi tuntud ala. Ega ma isegi aru saanud, mida seal võistlustel tehakse. Ruslan oli varem võistlemas käinud, näitas siis mulle mingit sahisevat kassetti, et mingit aimu saaksin.”

Erakogu

Ulmeline treeninguplaan

„Kaks aastat hiljem, 1995. See on Viljandis tehtud stuudiopilt. Kaalun juba 78 kilo. Alustasin kulturismi heas vanuses, kasvueas. Igal järgmisel võistlusel kaalusin neli-viis kilo rohkem. Esimese treeninguaasta jooksul on reaalne kasvatada massi kaheksa-kümme kilo, selleks ei pea isegi üliandekas olema.

Esimesed medalid hakkasidki tulema 1995. aastal. Karikavõistlused noorteklassis võitsin ja meistrivõistlustel olin teine või kolmas. Treeningumahud olid sellised, et praegu oma õpilastele neid kavasid ette ei annaks. „Kulturism kõigile” oli raamat, mille kapsaks lugesin. Seal olid algajate ja edasijõudnute treeningukavad. Aga ära oli toodud ka nn Schwarzeneggeri kava. Mina tahtsin ju muidugi Schwarzeneggeriks saada! Hakkasin seda kava kopeerima, andmata aru, et mu sportlik tase pole selline, et neid koormusi taluda. Aga kuidagi ma siiski talusin, ei saa öelda, et ma poleks arenenud. Kui ma nüüd teen treeningukavasid samas vanuses sportlastele, siis ehitan koormuste tõusu üles treenituse kasvuga.”

Erakogu

Otsuse terava pilgu all

„1997. aasta Eesti meistrivõistlused – tulin juunioride raskekaalu Eesti meistriks, absoluudis jäin napilt teiseks. Seal tegin elus esimest korda vormi moodi asja. See tähendab väikest rasvaprotsenti ja reljeefsust. Näha on, et jalad separeeruvad juba paremini. Kaalu oli 82–83 kilo. Eks kogu kulturism ole suuresti seotud toitumisega. Hakkasin juba üsna alguses teadlikult rohkem valgurikast toitu tarbima. Esimesed dieedid oli paras üleelamine. Ei teadnud, kuidas teha nii, et hea enesetunne ja töövõime säiliksid. Tavaliselt kadus dieedi lõpus jõud ja teatud hulk lihaseid.

1997. aastal treenisin Indrek Otsuse käe all, ta andis tarka nõu. Tulemus paranes hüppeliselt. Tulin sel aastal Tallinnasse ja üsna kohe ka absoluutklassis noorte hulgas Eesti karikavõitjaks. Kuu aega enne võistlusi võttis Indrek mul kõhust kinni ja ütles: „Võta kolm kilo maha.” Enda arust olin sellises vormis, et võinuks hommepäev lavale minna. Tema kriitiline pilk ütles, et ma polnud veel valmis. Võtsingi kolm kilo maha, ise torisedes ja aru saamata, miks seda veel vaja.”

Erakogu

Nagu noor kutsikas

„1999. aasta – esimene absoluutne Eesti meistritiitel täiskasvanute hulgas. Seisin toona 22-aastaselt joonel 1998. aasta võitja Vladislav Petrogradovi, 1995. aasta võitja Marek Kalmuse ja kuuekordse võitja Pavel Kossenkoga. Esimene võit on väga hästi meeles. Olla Eesti meistrite nimekirjas on iga kulturisti unistus. Muidugi polnud mul õrna aimugi, et jään sellele kohale 19 aastaks.

Vahetult enne seda võistlust olin alustanud koostööd Eesti ajaloo legendaarseima kulturisti Olev Annusega. Võidu võti oli selles, et nüüd oli mul piisavalt lihasmassi – nii 89,5 kilo –, aga oli ka vormi. Pildil näen välja nagu noor kutsikas. Mul oli seda lopsakust, aga praegust teravust mitte. Lihastöötlus tuli hiljem. Olin suurem ja vesisem. Rasva on peal ja ka vett sees. Põskede järgi saab aru, siin tore ümmargune nägu, nagu poleks dieedil olnudki. Teravas vormis on nägu aukus.

1999. aastal veel dopinguproove ei tehtud. Kui 1990-ndate alguses olid võistlusprotokollis Sillamäelt, Kohta-Järvelt ja Narvast pärit sportlased, siis nüüdseks ei ole sealt ühtegi võistlejat. Selle regiooni langemine algas 2001. aastast, kui tegime esimesed dopinguproovid. Kolmest sportlasest jäi toona kaks vahele, Marek Kalmus ja Viktor Tkatšenko. Seis on läinud nii palju paremaks, et viimase kahe aasta jooksul pole meil olnud enam ühtegi positiivset proovi.”

Erakogu

Maksimaalkaalus

„2005. aastal teenisin esimese tiitlivõistluse medali. Tulin EM-il pronksile kaalus kuni 95 kilogrammi, kaalumisel olin 92. Pärast võeti võitja dopingukontrollis maha ja tõusin hõbedale. See pilt on tehtud Maailmamängudel, kus sain viienda koha. Kõrval seisid vastavalt üks, kolm ja viis korda maailmameistriks tulnud mehed. See pilt iseloomustab, et olin selga korjanud maksimaalse lihasmassi. Rohkem minu pikkuse, 174 sentimeetri juures naturaalselt hankida ei saa. Minupikkused mehed kaaluvad profiliigades, kus dopingukontrolle ei ole, veel 20–30 kilo rohkem. Ütlen ausalt, et naturaalselt pole inimene võimeline lihasmassi nii suureks kasvatama. Mina kasutasin oma loodusliku potentsiaali ära.”

Erakogu

Vöötoravatriibuline

„Stuudiofoto 2016. aastast. Kui 2005. aasta oli edukas, siis kolmel järgmisel hooajal ei õnnestunud mul midagi võita. Kui 2010. aastal tehti 85 kilogrammi kategooria, siis pigistasin esimest korda sinna sisse. Tulin küll MM-il kümnendaks, aga sain aru, et minu tulevik on just selles kategoorias. Mul pole ideaalseid jooni, et peenike keskkoht ja laiad õlad. Olen taljest suhteliselt lai, mis on väga kõva miinus. Mind päästab ainult see, et olen ka õlgadest üsna lai. 2016. aasta EM-kuld ja Mr Olympia Amateuri võit on saavutatud selles kaalukategoorias. Kuna võistlus on tihti alles päev või kaks pärast kaalumist, siis laval olen ma 88–89-kilosena. Kuna enamik mehi on kuni 85-kiloste kategoorias minust lühemad, siis oma piisavalt laiade õlgadega tundun ma laval tegelikult suurem. Ja see on see, mis annab efekti. Minu edu pant on olnud vorm – kui teen ikka sellise vormi, et olen vöötoravatriibuline sõna otseses mõttes, siis võin võita endast ka palju suuremaid mehi. Olen võitnud ka 40 kilo raskemaid.”

Tihti räägitakse, et kulturistid pumpavad lihtsalt lihaseid suureks, kuid tegelikku jõudu neil suurt polegi. Vähemalt Kiivika puhul ei pea see paika. „Alguses tegin neid alasid paralleelselt. Jõutõstmisalad on ju tegelikult baasharjutused, mis on ükskõik millises kulturismikavas sees. Ühel hetkel keskendusin vaid kulturismile. Aga nooremana proovisin ikka trennis rekordeid teha, et teada oma piire. Tegelikult on see ju üsna rutiinne treening, rekord annab aga sellise impulsi, et käid nädal aega ringi naerul näoga,” räägib Kiivikas, kelle jõunäitajaid on muljet avaldavad. „Juunioride klassis võisteldes kükkisin 200 kiloga, jõutõmmet tegin 205-ga ja lamades surusin 140-ga. Hiljem tegin jõutõmbes 240-ga viiese seeria, 200 kiloga kümnese kükiseeria ja lamades surusin 190. Hantlite surumise rekord pärineb möödunud aastast – tegin kaldpingil 70-kiloste hantlitega kuuese korduse.”